Migratsiooniamet ja käruseiklus

Jätkan oma järgmiste Taani seiklustega...

Alustan pühapäevast. Kui hommikul ärkasin, avastasin oma suureks rõõmuks, et ilm on hästi ilus. Miina tegi ettepaneku randa minna. Ta õnnneks tunneb linna üsna hästi, seega polnud erilist probleemi sinna kohale jõuda. siit Skjoldhøjst muidugi ühe bussiga randa ei saanud. Seega pidime ümber istuma. Siin on veidi tüütu busside süsteem: enamik liine käib üsna harva ja seega ümberistumistega peab tihtipeale ootama. Niisiis, saime oma teise bussi peale ja olime teel ranna poole. Ikka tükk aega pidime sõitma. Aga rand oli väga ilus ja kift. Vesi oli selline helesinine ja korraks tekkis tunne nagu oleks kusagil Hispaanias, mitte Taanis. Ja naljakas oli ka see, et liivariba oli hästi peenike. Kuid vaatamata rohketele inimestele, mahtusime ilusasti ära. Kaua me olla ei viitsinud, sest tundus, et pilved tulevad peale ja läheb külmaks. Siin võib küll kraadiklaas näidata väga sooja, kuid tuul pidi kõik ära rikkuma. Eriti pidi see tundma andma talvel. Läksime siis Miinaga tagasi bussi ja vot siis läks soojaks. Eriti oodates oma kodubussi...kus alles küttis. Päeval eriti enam midagi korda ei saatnud. Õhtul istusime Taneli ja Miina (T&M) tagaaias koos Liliann, Martini ja Annaga. Esimesed kaks on ka eestlased siit Skjoldhøjst, Anna on aga Lillianni külastav Šveitsi tüdruk.

Saabus esmaspäev. See algas mõnusa hommikuse jooksuga. Siin on lihtsalt nii mõnusad jalgratta/jalakäija teed. Siin tuleb ka kasuks see, et Skjoldhøj on linna ääres ja saab ilma suure sagimiseta jooksmas käia. Pärast seda oli aeg linnapoole minna. Ma olin Taneli ja Miinaga kokku leppinud, et lähme hommikul migratsiooniametisse. Mul oli vaja sellist asja nagu CPR ehk mis annab mulle õiguse siin elada, töötada ja arstiabi saada. Läksime kohale, ootasime ning lõpuks tuli välja, et ma pean üldse ühte teise kohta minema, kust ma algselt üldse saan elamis- ja töötamisloa paberid täita. Läksime siis sinna teise kohta. Seal aga tuli välja, et mul on vaja kooli vastuvõtu dokumenti. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin ma, et kõikidest paberilehtedest, mis ma kaasa olen võtnud siia, olen ma suutnud just selle kõige tähtsama ära kaotada. Igatahes, tänu sellele ühele paberilehele ei jõudnud ma tol päeval CPR'i saamisele just eriti palju lähemale. Käisime siis niisama linna peal ringi. Käisime T&M'i töö juures, telefonipoodides, 10 krooni poes ja veel paljudes huvitavates kohtades kesklinnas. Nägime isegi ühte Business Schooli eestlast. Lõpetasime ühes odavas buffee söögikohas. Pärast seda otsustasime koju minna. Olime ikka väga väsinud juba. Poolel teel koju otsustasin maha hüpata ja vaadata sellisesse kohta nagu City Vest. Tulin sealt tühjade kätega tagasi ning läätsed valutasid peas kohutavalt. Polnud just kõige parem meeleolu. Läksin koju, üritasin magada, kuid peavalu ei kadunud. Mis aga lõpuks aitas, oli taaskord T&M'i tagaaias istumine. Eriti kaua ma seal olla ei saanud, sest saabusin veidi liiga hilja, kuid hea enesetunne oli taastatud.

Ja teisipäev. T&M olid tööl, seega pidin üksi endale tegevust leidma. Ärkasin kell 7, et minna Skjoldhøj keskusesse ja laenutada endale selline asi nagu käru. Nimelt on ainult teisipäeviti ja neljapäeviti võimalik endale mööblit tuppa muretseda ning käru on selle kõige kojuvedamiseks üks väga mõnus asi. See 100 kroonise deposiidiga laenutatud, läksin pesu pesema. See ka tehtud, siis otsustasin niisama puhata. Olin parajasti vetsus, kui kuulen oma toa uksele koputust. Mõtlesin küll, et kes see küll olla võiks, kuid enne kui midagi tehagi jõudsin astus see keegi juba uksest sisse oma võtmetega. Ma olin rabatud. Miina oli mulle just paar päeva tagasi sarnasest juhtumist rääkinud, seega polnud see just meeletult suur üllatus. Kuid siiski. Tuli välja, et mees tahtis minu aknaid, vetsu jne puhastada. Kuna pidin hakkama varsti mööblit sisse tassima, siis ütlesin, et täna pole hea aeg ja saatsin ta minema. Lubas järgmisel päeval tagasi tulla. Kui aga kell sai 12, siis otsustasin hakata møbeldepot poole kõndima. Enne seda nägin aga oma ühika boxis ühte uut poissi, kes parajasti kolis sisse. Küsisin kohe, et kas ta saaks mind aidata mööbli tassimisega. Elan teisel korrusel ja üksi päris lauda selga ei võta. Tema oli muidugi väga abivalmis ja ütles, et peab isegi mööblikoha poole minema. Ütlesin talle veel, et vastutasuks võib ta ka minu käru kasutada. Läksingi siis sellele järele ja jäin koos mitmete teiste inimestega møbeldepot ukse taha ootama. Sain oma laua, lambi, kummuti ja tooli kätte ja hakkasin neid kodu poole vedama. Minu maja juurde saamiseks peab minema mitmest trepist alla. Kõikide, välja arvatud viimase juures on ka ratta allaminekukoht. Seega pidime selle minu maja poisiga viimaste treppide juurest juba mööblit tassima hakkama. Kuna see poiss pidi ise veel mööblikoha järjekorras seisma, siis otsisin kellegi teise, kellega kummut üles viia. Kõik asjad toas, mõtlesin, et nüüd on aeg käru tagasi viia. Läksin siis treppide juurde, kuhu selle viimati olin jätnud, tagasi, kuid käru oli kadunud. Esimene mõte oli muidugi, et see poiss kindlasti laenas käru. Läksin mööblikoha juurde. Poiss oli seal, kuid käru mitte. Tema teatas rahulikult, et keegi tüdruk viis sellega oma mööblit ära. Loomulikult polnud kellelgi aimugi, et käru eest pidi deposiiti maksma. Teadmata, kes see tüdruk täpselt oli ja veel vähem, kus ta elada võiks, läksime selle minu maja poisiga käru otsima. Tegime Århusi suurimale ühikale lihtsalt tiiru peale. Käru aga ei leidnud. Kui olime juba peaaegu mööblikoha juures tagasi, nägin, et 3 inimest veavad käruga oma asju. Nemad teatasid, et keegi tüdruk andis selle neile. Ei pidanud kaua nuputama, et aru saada, et see oligi minu käru. Suurest hirmust seda uuesti kaotada, tagastasin selle niipea, kui need inimesed olid oma asjad ära viinud. Kõik see tehtud, läksin tagasi koju. Tuli meelde, et pesin ju pesu. Meil on küll 4 pesumasinat, kuid ainult üks kuivati. Pesumajja jõudes olingi avastanud, et keegi oli minu poolniisked riided kuivatist välja tõstnud ja enda riided asemele pannud. Tegin siis nii nagu paljud teisedki praegusel soojal ajal. Panin maja taha nöörile kuivama. Pärast seda käisin uuesti City Vestis. Leidsin endale lõpuks, pärast pikka otsimist, võtmehoidja. Ausõna, seda oli uskumatult raske leida, kuid seda oli hädasti vaja. Ma sain endale toavõtmed sellise rõngaga, mis tõesti kohe-kohe laguneb ära. Mitu korda juba võtmed lendasid küljest ära ning nende kaotamise eest trahvitakse 500 DKK'ga. Õhtul istusin taas T&M juures. Tegime mõnusat vesipiipu ning vaatasime the 70's Show'd.

Kirjutan siia veel lisaks mõned sellised asjad, mida konkreetselt ühegi päeva alla ei oska panna, kuid mida lihtsalt olen kuulnud/märganud.
Esiteks see, et taanlased ei ole just eriti agarad välismaalastega suhtlema. Seega on raske keelt praktiseerida. See on nagu täielik surnud ring. Kool on inglise keeles, seal enamik välismaalased ehk siis suhtlemine käib inglise keeles, taanlased ei taha suhelda nendega, kes taani keelt ei oska, tööle eriti ei saa, kui keelt ei oska ning kooli kõrvalt pole ka aega, et käia keelekoolis. Väga raske on välja mõelda viisi, kuidas see keel siiski selgeks saada, kuid hakkan kindlasti selle poole püüdlema.
Teiseks, tahtsin lihtsalt kirjutada siinsest busside süsteemist. Mulle väga meeldib see, et kui ostad pileti, siis mitte sa ei pea igal sõidul uut piletit ostma, vaid su üks pilet kehtib 2 tundi.
Kolmandaks, minu ühika ehk Skjoldhøj süsteem. Siin peab väga täpselt jälgima, mis kellaaegadel midagi nõudma lähed. Skjoldhøj keskus on avatud umbes 45 minutit iga päev, kuid seda ka mitte korraga, vaid erinevatel aegadel. Ja erinevad ajad on ka iga päev. Nädalavahetustel on see muidugi üldse suletud. Mööbli saamiseks on omaette ajad. Seda saab vaid teisipäeviti 12.30-13.00 ja neljapäeviti 7.30-8.00. Täpsus mängib siin suurt rolli, kuid imelikul kombel see süsteem siiski töötab.

Tänaseks lõpetan. Peadselt saab lugeda juba minu järgmistest seiklustest:)