Monday, August 2, 2010

Festivalid

Suvi on festivalide ja erinevate ürituste aeg. Avastasin, et olen tavaliselt suviti Taanist ära olnud, aga seekord olen kahtlaselt palju siin olnud. Õnnestus käia isegi 2 päeva tuntud Roskilde festivalil ja Nor Festival.

Roskilde. Kuidas seda küll kirjeldada? Festival ise kestab 4 päeva, kui esinevad bändid, aga sellele lisanduvad veel eelpäevad, mis teeb kogu ürituse 8 päeva pikkuseks. Mina jõudsin sinna viimaseks kaheks päevaks, mis tähendab seda, et kõik oli juba korralikult räpane ja läbune, inimesed samasugused ja konstantselt vintis. Kuna ilmad olid ka hästi ilusad olnud terve aeg, siis kõigil oli korralik jotapäevitus ka :D Laagrialad on ikka väga suured ja inimesi on tohutult!
Laupäeval ehk minu esimesel õhtul läksin vaatama Muse'i ja Prodigy't. Muidu olen arvanud, et olen sellist keskmist kasvu, aga nii kui kontserdile jõuan, siis olen nagu vana jumbu ja ei näe kellestki üle (ega ka ümber). Prodigy ajal hakkasid inimesed tohutult hüppama ja moshima, mis oli mulle üsnagi elu eest võitlemine. Pool ajast ei saanud kontserti nähagi, vaid ajasin käte-jalgadega inimesi eemale. Siiski, tunnen, et see oli kõige parem kontsert. Võib-olla see teebki laheda kogemuse, kui pead kontserti pärast vaeva nägema ja unustad oma mugavused?
Viimane päev e. pühapäev läksid paljud inimesed juba vara minema. Siis hakati telke ja muid asju lõhkuma. Kuulujuttude järgi pandi eelmisel aastal palju telke põlema, kui sel aastal seda eriti ei näinudki. Ainuke asi oli see, et meist paar telki eemal pani keegi ilutulestiku ühe telgi sisse ja siis see lendas õhku. Ilutulestikku lendas igas suunas (v.a. üles) ja keegi meie omadest siis küsis, et "mis siis kui üks rakett peaks siia lendama". Õnneks nii ei juhtunud. Üks asi veel, mis viimasel ööl tehti on jalanõude pihtapanek - telgi eest kasvõi. Kui hakkasime ära minema esmaspäeva hommikul, siis nägime, et need olid pandud kõrgele nööri peale rippuma.
Roskilde üks tagajärgedest on aga see, et kõik jäävad haigeks pärast seda, sest seal on nii tolmune, pesemisvõimalused on piiratud ja magada eriti ei saa. Esimese asjana hakataks seda tolmu välja köhima ja siis tulevad ka muud hädad külge. Aga nii palju kui olen küsinud, siis kõik ütlevad, et see on seda ka väärt, sest see festival on väga lahe kogemus.

Teine üritus kust just nüüd tulin oli Nor Festival, mida korraldab sõber Rasmus, ta vend ja nende ema. See algas reedel ja lõppes pühapäeval ning pole midagi suurt ja uhket. Nad korraldavad seda enda tagaaias, kuhu on püsti pandud lava ja muu festivaliks vajalik. Kõik ööbivad taas telkides ja tsillivad niisama. Esinejad on tavalised tegelased, kes jammivad ja teevad pulli. Nagu aru sain, siis meie tuttavad poisid The Stosterones olid peaaegu ainuke päris bänd, kes tegutseb ka muul ajal. Kõik toetavad festivali nii nagu soovivad ja suudavad. Näiteks Martin tegi selleks kodulehe ja postrid. Millu aga valmistas mõnusad kuklid hommikusöögiks ja nämma rabarberikoogi. Süüa valmistab üldiselt Rasmuse ema, aga kes tahab, see aitab ka sellele kaasa. Loomulikult igaüks maksab väikse summa einete ja jookide eest. Laupäeval sai osta ka käepaela 70 DKK eest, millega toetad festivali. Kujutan ette, kui palju see võib maksma minna. Üldiselt ütlen, et see on lahe, et nad korraldavad sellist üritust, sest natuke on ikka vaja kusagil auru välja lasta ja niisama mõnuleda.

Tuesday, July 13, 2010

Appi, mu ratas laguneb!

Jäänud on veel umbes 4 nädalat Taanis olla ja siis lendan siit minema. Hetke seisuga Indiasse Chennai linna praktikale ja siis vist tagasi juurte juurde Eestisse. Sain üsna hea portsu koristustööd praeguseks ajaks, mis tähendab aga seda, et pean üsna palju rattaga ühest kohast teise sõitma. Ratas pole aga päris see, mis ta oli pea aasta tagasi, kui ta leidsin. Talvel käigud üldse ei töötanud, aga see selleks - külma süü. Mis siis sellel rattal viga on?

1. Mõned kuud tagasi aitasin Martinil mäest alla tal rulaga pidurdada, nii et ta toetus mu ratta peale. See siis kulutas veidi pidureid ja nüüd nad aeg-ajalt streigivad.
2. Siis suutsin esiporilaua vastu koksata hääästi õrnalt ning sealt tuli tükk küljest lahti. Et see tükk niisama rippuma ei jääks võtsin ka seda toetavad traadid esiratta küljest ära. Nüüd see jääb esiporilaud vahepeal viltu ja hakkab kummi külge käima ning piniseb. Vaikselt jalaga virutada ja siis on tagasi normaalne.
3. Kui vahepeal ei vänta ja siis alustan uuesti, siis on rattas nö käiguvabas tsoonis. See näeb üsna naljakas välja sest ma eeldan, et mul on kõige raskem käik ja hakkan täie jõuga väntama, aga tegelikult on kõige kergem käik.
4. Esipidurid lähevad ka vahepeal viltu, nii et hakkavad ühelt poolt vastu kummi käima ja...pidurdavad. Siis peab neid jälle sättima.
5. Esipidurideid ma tegelikult üleüldse ei kasuta, sest need jubedalt kriuksuvad - oi kui piinlik! Aga täna tulid need kasuks. Nimelt ütles Martin mulle paar päeva tagasi, et peaksin ettevaatlik olema, sest kett on üsna lõtv ja võib maha tulla. Täna siis sõitsin täie hooga mäest alla (weeeeeee!) ja ühel hetkel tunnen, et eriti kerge on vändata. Alguses mõtlesin siis, et see on nagu punkt 3 juures kirjeldan - vaba käik. Samas on midagi teistmoodi...ja väga valesti. Valusfoor - õnneks roheline. Kui lõpuks pidurdada üritan, siis avastan, et tagapidurit pole. Esipidurit ei kasuta normaalsel, eks, aga täna pidin siis selle kriuksumise välja kannatama. Ja oligi kett maas. Okei, kett peale tagasi, aga pidi linna minema süsimustade kätega. Vahepeal on ka hea koristaja olla, sest kogu see õli tuleb selle tööga kiiresti maha.

Nii ma siis sõidan sellise laguneva rattaga. Kindlasti on tal veel mõni viga, aga unustasin kirjutada. Kõigega harjub, eks? Loodan, et see peab veel 4 nädalat vastu...ja siis võin ta mõnele uuele õpilasele turja peale anda.

Friday, May 21, 2010

Leidur Leo

Sõidan iga päev rattaga vähemalt 20 km. Kas siis kooli, tööle, keeltekooli, trenni vms kohta. Igatahes on iga päev kõvasti sõitu. Kuigi sellise sõiduga harjub üsna ruttu ära, siis Århus on siiski üsna künkaline ja hea ilm kulub alati marjaks ära. Sellist õnne on siin aga vähe. Enamasti on ikka raju tuul ja/või kallab midagi taevast alla. Ükspäev sõitsingi töölt koju, mäest üles (jah, see on mägi, mitte küngas, kui oled sealt vähemalt korra rattaga tulnud) ja tuul oli tooooohutult tugev! Õnneks küll enamasti külje pealt, aga olgem ausad, kui on kõva tuul, siis ükskõik, mis suunast ta tuleb, ikka tundub, et ta puhub sulle vastu. Nii et, nii tööle minnes kui hiljem koju tulles tundus, et ikka on tuul vastu. Võtan seda vahel väga isiklikult :D

Aga kuna siin on üsna tihti tugev külgtuul, siis sellega seoses tuli mul üks idee. Taani kui riik, kus loodusvarasid eriti pole ja põhiline asi, millega nad ennast nii üles on upitanud on nende disain (Bang & Olufsen) ja leidlikkus (kasvõi Vestas oma tuulegeneraatoritega). Seega mõtlesin, et kui neil nagunii tuult jagub nii tohutult, siis võiks ju rattasõidu ka lihtsamaks teha - sedagi teeb enamus siinseid inimesi pea iga päev!

Kuidas sa küsid kindlasti? Ühendades purjetamise ja rattasõidu. Mõtlesin, et jube hea oleks, kui kõva tuulega tõmbad purjed üles ja ise ei peagi peaaegu väntama. Saad poole kiiremini koju ning pole isegi higine ega väsinud. Loomulikult on seal palju agasid, sest päris pikka masti ei saa rattale siiski külge panna - raske juhtida ju! Aga kindlasti suudaks mõni leidlik (Leo) taanlane midagi kasulikku ja põnevat sellega välja mõelda. Või mis te arvate? :p



From Jack's Blog

Sunday, April 11, 2010

Vipassana

Seekord kirjutan veidi teistsugusel teemal, kui tavaliselt. Nimelt käisin hiljuti Rootsis 10-päevases meditatsioonilaagris. Kirjutan siis veidi lähemalt, mis see endast kujutab, mida seal tehti ja mis oli minu kogemus. Kui ei viitsi järjest läbi lugeda, siis pole hullu, aga tunnen, et pole ka mõtet niisama paar rida kirjutada.

1.
Selle kindla meditatsiooni nimi on Vipassana, mis kõige lihtsamas vormis kujutab endast meele puhastamist. Iga päev toimus umbes 10 tundi meditatsiooni, millest umbes 3-4 tundi olid kohustuslikud. Mina üritasin ikkagi kõikides kaasa teha, et võtta, mis võtta annab aga vahel lihtsalt pidin varem lõpetama. Õpetused toimusid CD ja videote abil, sest õpetaja on India mees nimega S.N. Goenka. Kohapeal oli abiõpetaja. Kuna kursus üritatakse teha võimalikult efektiivseks ning et õpilased saaksid võimalkult hea vundamendi sellest tehnikast, siis on seatud mõned reeglid.
a. Suhtlemine teiste kaasõpilastega on keelatud. Seda nii kõnes, viipes kui igas muus vormis. Alguses mõtlesin, et jube karm, aga tegelikult oli see üks lihtsamaid asju. Uskumatult kerge on mitte rääkida. Leidsin sellele reeglile lihtsa põhjenduse, mis aitab järgida ühte Vipassana algtõde: ära valeta. Teiseks põhjuseks on see, et ainuke viis meele vaigistamiseks sellise lühikursuse puhul on esiteks verbaalne vaikus. Ka see, et kui saaksid vabalt rääkida kaasõpilastega, siis tiirleks tohutult mõtteid kogu aeg peas ja ei saaks üldse iseendaga tegeleda.
b. Pärast keskpäeva ei söö. Arvasin, et saab olema tohutu näljakuur, sest kuigi lähed pool 10 magama on siiski pikk aeg lõuna ja hommikusöögi vahel. Õnneks võisid esimese korra õpilased kell 5 puuvilja süüa. Samas vajas selline rütm harjumist ainult 2-3 päeva ning sain ka selle põhimõttest aru. Avastasin, et kui sööd kõhu raskeid asju täis, siis on väga raske mediteerida. Tekib unisus, ei suuda keskenduda ja oled niisama hajevil. Seega nautisin kõige rohkem õhtuseid meditatsioone, kus oli väga hea ja kerge olla.
c. Ei tohi füüsilist trenni teha. Enda liigutamiseks oli väike metsarada, kus võis pauside ajal jalutamas käia, kuid mitte jooksmas. Alguses olin sellest üsna rusutud ja leidsin, et see rada on tohutult igav ja lühike. Siis aga hakkasin erinevaid asju seal avastama (näiteks nägin hiiri!) ja märkama erinevaid huvitavaid asju. Üks tüdruk rikkus reegleid ja hakkas puu otsas ronima (natuke naljakas tegelane oli üleüldse) ning sai 3 hoiatust. Ka sellele reeglile leidsin põhjuse, sest selles laagris üritatakse su liigutusi ja meelt aeglustada, et märkaksid, mis praeguses hetkes toimub. Mina tegin veel väga palju erinevaid venitusi, sest seal jäi tohutult tohutult kangeks!
d. Mehed ja naised on eraldatud. Meditatsioonisaalis olime kõik koos, aga sissekäigud olid meestele ja naistele erinevatest ustest. Õhtuse loengu ajal õpetaja poolt olid ka mehed ja naised koos, kuid mindi erineval ajal sisse, et ei toimuks segunemist. Sellest just väga hästi aru ei saanud, aga ehk pigem meeste jaoks, et nad ei hakkaks seal naisi vaatama...hahaa.
e. Ei tohi lugeda ega kirjutada. Sellest sain aru alles siis, kui oli umbes 4-5 päev, sest mu toakaaslased ei olnud oma raamatuid-kirjutamismaterjale ära andnud ning seega hakkasid nendega väga palju tegelema. Nägin, kui lihtne on alla anda ja mediteerimise asemel hoopis lugema minna. Oleksin seda ka ise hea meelega kindlasti teinud, sest pidin ennast ikka väga palju sundima, et kõik korrad kaasa teha. Selle point on lisaks ka see, et ei laseks oma tähelepanu kõrvale hajutada. See lihtsalt tooks uut infot sisse, mis laseks jälle meelel ei-tea-kuhu ära rännata.

2.
Iga päev läksime samm-sammult edasi, et õppida ära see kindel meditatsioonitehnika. Üritan kirjeldada, mis iga päev toimus ja kuidas progress välja nägi.
Päev 1: Jälgisid oma hingamist, kuid ei püüdnud seda reguleerida. Lihtsalt olid teadlik, milline su hingamine on (sügav, aeglane, kiire, madal jne) ja üritasid tunda õhu liikumist läbi oma nina. Oeh kuidas mõte rändas igale poole mujale ära. Ja auuuu kui valus tagumik!
Päev 2: Hakkasid jälgime, mida tunned oma nina ülemisest otsast alla kuni ülahuule pealse osani, selline kolmnurk. Üritasid tunnetada, kas seal toimub midagi, mis tunnetused kerkivad, lähevad jälle ära jne. Samas ei ürita neid kuidagi tekitada ega muuta, sest nagunii ei ole see sinu enda teha. Lihtsalt oled teadlik. Uhh...ikka meel rändas tohutult igale poole mineviku ja tuleviku sündmustesse! Goenka rääkis ka sellest, et alati rändab mõte kas minevikku või tulevikku, kuid kunagi ei taha jääda olevikku.
Päev 3: Vähendasid tunnetuse piirkonda ainult ninaaluse ja ülehuule pealse osa peale. Taaskord üritasid jälgida, mis selles piirkonnas toimub. Selle point on see, et teha meel hästi teravaks ning see juhtub kõige paremini siis, kui jälgitav piirkond on hästi väike. See oli minu jaoks väga raske päev, sest olin öösel näinud megaõudukat (mis uskumatul kombel lõppes tegelikult hästi) ning seega ei saanud väga hästi ega kaua magada. Pauside ajal magasin väga väga sügavalt ning olin üsna tuim. Ei olnud veel selle meditatsiooni mõttest veel aru saanud ning kuidas see saaks kasulik olla.
Päev 4: See oli päev, kus tegelikult hakati alles õpetama Vipassana meditatsiooni. Kõik eelnev oli olnud eeltöö, et teha meel võimalikult teravaks ning keha tundlikuks. Nüüd hakkasid asjad loogiliseks minema. Põhimõte on selles, et hakkad pealaepealt pihta (sealt kus beebidel on pehme osa) ning üritad tunnetada kõike, mida võimalik oma keha peal. Sedasi kombid mõttega läbi oma pea, näo, parema käe, vasaku käe, rinna ja kõhu, kaela ja selja, parema jala ja vasaku jala. Samas on väga tähtis, et ükskõik, mida tunned (meeldiv või ebameeldiv) üritad jääda erapooletuks. Ehk siis kui tunned näiteks surinat, siis ei mõtle et ohhhh eriti mõnus surin, vaid lihtsalt oled teadlik, et on surin ja kõik. Samas, kui tunned valu seljas või tagumiku peal (mida oli väga väga palju!!), siis ei hakka ka neid tunnetusi vihkama või nende vastu vaenulik olema, vaid samamoodi jääd erapooletuks. Seda sel põhjusel, et igasugustes igapäeva olukordades toimuvad samuti tunnetused (sensations), mis kogu aeg kerkivad ja siis jälle kaovad, kerkivad ja kaovad. Põhimõte ongi see, et mitte miski ei ole igavene, kõik kogu aeg muutub (anicca) ja seega ei ole mõtet ennast haakida meeldivate tunnetuste külge ega ärrituda ebameeldivate tunnetuste peale. See tähendaks seda, et elad kas minevikus või tulevikus. Tähtis aga ongi see, et oled teadlik, mis tunnetused praegusel hetkel sul on, jääd erapooletuks ning seega elad olevikus. Siin on skeem selle kohta, kuidas Vipassana peaks toimima, kui praktiseerid seda igapäevaselt ja ka kõikides igapäevategemistes. Vähemalt minu arusaamine sellest :)
Päev 5: Nüüd liikusime pealaest jalataldadeni ning tagasi alt üles. Suurt muutust polnud, kuid hakkasin selles tunnetuses paremaks muutuma.
Päev 6: Selle kohta ütles õpetaja Goenka, et see on kõige raskem päev. Mul oli aga väga hea olla. Nüüd üritasime tunnetada nii-öelda free flow'd oma kehas sellise aeglase kompimise vahepeal. Minu puhul tähendas see seda, et tundsin ühtlast surina liikumist terve käe ulatuses ja terves peas ja näos. Ehk siis tunnetad ühtlasi peeneid ja ühtlaseid sensatsioone, mis on ühinenud takistusteta. Mujal ma seda väga ei tundnud, sest takistusteks oli näiteks seljavalu, mida Goenka kutsub suurteks/tugevateks tunnetusteks (gross sensation). Kui jääd erapooletuks, siis peaksid ka need kaduma, sest mitte reageerides kisud välja vanu probleeme juurtest alates, mis laseb uutel taas kerkida (anicca - muutused). Kui jääd kogu aeg erapooletuks, siis liigud pidevalt sügavamale oma probleemide põhijuurteni ja saad nad korralikult välja tõmmata.
Päev 7: See oli kõige kõige raskem päev minu jaoks! Olen kuulnud, et paljudel tulevad emotsionaalsed mälestused minevikust mediteerides meelde, kuid minul tulid pauside ajal ja siis pidin nendega tegelema. Lisaks veel see, et tundus nagu oleksin terve igaviku juba seal olnud, kuid veel oli 4 päeva järel! Alles õhtul kell 5 teepausi ajal sain korralikult asjade üle järele mõelda, rahunesin maha, leppisin olukorraga ning siis läks olemine väga kergeks. See oli ka päev, kus hakkasin tõeliselt Vipassana mõju tundma, sest tundsin, et suutsin vähemalt mõnede tugevate seljasensatsioonide puhul erapooletuks jääda, mille tulemusena muutusid need nõrkadeks ja ühtlasteks surinateks  free flow! Muidugi peab tunnistama ka seda fakti, et free flow samuti tekib ja kaob ning suutsin seda tunda üle keha ainult 2 minutiks terve selle 10 päeva jooksul.
Päev 8: Tegime sama asja edasi. Väga tugevad meditatsioonid ja nüüd oli juba lihtne ennast sellele lainele häälestada. Tundsin, kuidas pean tööd tegema selle kallal, kui tahan tulemusi saada. Kõige raskemad olid alati hommikused 2-tunnised meditatsioonid enne hommikusööki, kuid kui tegin need lõpuni, siis olid need kõige tulutoovamad.
Päev 9: Sama asi edasi. Tundsin lõppu lähenevat.
Päev 10: Sel päeval õppisime uue meditatsioonitehnika nimega Metta Bhavana. 10 päev oli ka selles mõttes väga väga eriline, et kell 10 võis teistega rääkima hakata. Wow! Esimene "hey" tõi sellise uskumatu tunde nagu mingisugune müür oleks eemaldatud. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga vapustav oli vaadata, kuidas kõik naeratasid ja oli müra täis. Meditatsioone oli 10 tunni asemel 6 ning tundsid, kuidas tegelikult oli laager juba läbi.

3.
Siit ka mõned näited, mis mul meeles on Goenka õpetustest:
a. Anicca - see, et kõik on kogu aeg pidevas muutuses, isegi, kui meile tundub, et paljud asjad on muutumatud. Näiteks kui oled jões ning sulle tundub, et oled kogu aeg samas jões. Tegelikkuses liigub kogu aeg vesi edasi ning oled pidevalt nö uues jões
b. Ema saadab ühe oma poja õli tooma. Poiss saab õli kätte ja kukub poole tee peal. Pool õli läheb kaduma. Poiss tuleb nuttes koju ja ütleb, et kaotas pool pudelit õli. Ema saadab teise poja õli järele. Ka tema kukub ja kaotab pool õli, kuid hoopis rõõmustab, et suutis pool pudelit alles jätta. Läheb siis rõõmuga selle jutuga ema juurde. Ema saadab ka kolmanda poja õli järele ning ka tema kukub. Aga tema on Vipassanat õppinud. Ta läheb hea tujuga koju, et suutis pool pudelit õli alles jätta, kuid samas teab ka seda, et peab üritama selle pool pudelit korvata. Seega ta läheb otsib veidi tööd, üritab raha teenida ning ostab pool pudelit õli tagasi.
c. Mul on uhke kell, mis maksab terve varanduse ning sain kaugelt Taist. See kukub maha ja läheb katki. Hakkan nutma ja kiruma, lähen närvi ja mõtlen, et olen nüüd väga hinnalisest asjast ilma. Sõber aga kõrval ütleb lihtsalt, et ohh kui kahju, et su kell katki läks. Seda sellepärast, et inimesed seovad ennast tohutult erinevate asjade külge ilma tunnistamata, et kõik asjad muutuvad. Kui lõpuks asjad muutuvad, siis on nad kurvad, vihased jne.
d. Mis juhtub kingitusega, mida ei taha vastu võtta? See jääb sellele, kes tahtis seda kinkida. See on samamoodi ka siis, kui keegi tuleb oma vihase tujuga ning üritab sulle seda edasi anda. Kui sa aga ei võta tema "kingitust" vastu, siis ei mõjuta see sind absoluutselt. Sina jääd ikka õnnelikuks ja rahulikuks. Goenka rääkis ka seda, et tegelikult on paljud meie sees olevate halbade tunnete põhjused mitte teiste tekitatud vaid meie enda - me ise otsustame, mida me laseme teistel enda sisse lasta ja mida mitte.
e. Inimesed loovad enda peas kujutluse sellest, millised nad on. Samas loovad nad ka kujutluse, millisena nad arvavad, et teised neid näevad. Kui teed midagi rumalat üksinda, siis kahjustub kujutlus sinust endast ainult mõningal määral. Kui teed midagi rumalat teiste ees, siis hävivad sinu enda peas ka need kujutlused, mida sa ise mõtlesid välja, et teised sinust kujutlevad. Seega kahjustad ennast väga selle kaudu. Tegelikkuses on nii, et iga inimene näeb sind eri moodi ning see ei pruugi üldse kokku minna sellega, kuidas sa kujutad ette, et teised sind näevad. Loeb vaid see, kas sa lased iseendal sellel ennast hävitada.

Kokkuvõtteks võin öelda, et olen väga rahul selle kursusega ning minu peas arvamus meditatsioonist muutus tohutult! Arvasin kogu aeg, et see on lihtsalt suvaline enese rahustamisviis, kuid tegelikult on see suur töö ja enesearendamise meetod....kui vaid sellega järjepidevalt tegeleda. Raske, aga seda väärt! Praegu on möödas umbes nädal kursuse lõpust ja olen suutnud igal hommikul mediteerida, kuid vaid ainult ühel õhtul. Raske on tegelikult sellist asja oma kiiresse igapäevaellu sobitada, kuid kindlasti seda väärt. Avastasin kusjuures, et seda võib täiesti vabalt une arvelt teha, sest vajan palju vähem und, kui varem.

Usun, et kõik inimesed saaksid sellest kursusest kasu, kuid enne peaks kindlasti olema teadlik, et see on üsna raske nii vaimselt kui füüsiliselt. 10 tundi päevas mediteerida ei ole ikka naljaasi ja vahepeal tekkis küll tunne, et kogu aeg ainult mediteerid ja kopp on nii ees!! Aga siis taipad, et see on ainult su aju, mis üritab sind petta ja eemale viia sellest muutusest ning siis rahuned maha. Kindlasti on see kõigil väga erinev, aga minu jaoks tulid kõik tugevad tunded kokku ärevuse juurde. Kui olin väga põnevil ja ülimalt heas tujus, siis olin nö heas mõttes ärevil ja ei suutnud keskenduda. Kui ei tahtnud paigal istuda ning tundus, et ükskõik, mis muu on põnevam, kui mediteerimine, siis tundsin taas ärevust. Kui aga suutsin selle tunde tuvastada ja selle nö kõrvale panna, siis saad tõeliselt nautida hetkes olemist. Minu jaoks oli see pidev enesega võitlus, iga tund, iga minut, aga igati väärt. Koha peal tundus, et need on mu elu kõige pikemad 10 päeva, aga praegu mõtlen, kui kiiresti see tegelikult läks! Huvitav tähelepanek ka see, et nägin tohutult palju unenägusid. Ja väga teistsuguseid unenägusid, olid väga positiivsed ning mis polnud üldse kurnavad nagu varem. See on jätkunud ka nüüd pärast laagrit.

Põhi võtmesõnad selles meditatsioonis on siis anicca (kõik on pidevas muutuses, asjad tekivad ja kaovad), jälgimine (iga päev kogu aeg jälgid kas enda hingamist või tunnetusi, sest see on praegune tõde ja olevik) ning erapooletus (ei tasu haakuda meeldivate tunnetuste külge või olla vaenulik ebameeldivate tunnetuste vastu), sest kõik asjad on nii või naa mööduvad. Samas tekkisid mul küsimused, et kas siis saab üldse midagi nautida? Selle peale öeldi mulle, et saad veel rohkem nautida (näiteks einet), kui varem, sest siis oled täielikult teadlik, mis praegusel hetkel toimub, selle asemel, et mõelda homsete tegevuste peale. Samuti küsisin selle kohta, et kui oled kõige suhtes erapooletu, siis kas ei muutu mitte tuimaks ja tundetuks? Taaskord kosteti selle peale, et hoopiski peaksid tunded ja tunnetused tugevnema, sest tavaliselt me isegi ei jälgi seda, mida tunneme, vaid lihtsalt ujume läbi elu. Näiteks armastuse tunne pidi väga tugevaks muutuma, kõikide olevuste vastu :)

Kui keegi soovib veel lisa lugeda, siis siit ka mõned lingid:
www.dhamma.org
www.buddhanet.net/imol/retreat/about_retreat.htm

Monday, March 22, 2010

Kevad

Jah, talv oli uskumatult lumine ja külm. Eriti veel siin, Taanis on lumi üsna haruldane nähtus, aga sel aastal jätkus seda küllaga. Lausa nii, et pidin rattasõidu 2 kuud edasi lükkama, sest miinuskraadidega käigud ei tööta.
Seekord nii väga ei kirjutagi, vaid tegin hoopis ühe video ja mõned pildid.






























Ja siit ka tänane video:
From Kevad



Vot...nii tore kevad, et ei jõua kohe suve ära oodata :)
Wipiiii!!

Tuesday, January 5, 2010

Talv

Võiks arvata, et Taani ilm ei erine eriti palju Eesti omast - pole need kaks riiki ju üksteisest eriti kaugel. Ometi kestab siin üldiselt septembrist aprillini üks suur pikk sügis. Ja mitte tavaline ilus värviliste lehtedega sügis, vaid ülituuline-ülivihmane sügis. Aga noh, igale asjale tuleb ju leida ka positiivne külg, eks?

Transport


Kuna siin eriti lund maha ei tule, siis on siin võimalik suure tahtmise juures aastaringiselt rattaga sõita. Mõtlesin alati, et need inimesed on ikka VÄGA hullud, kes talvekuudel rattaga sõidavad. Siis aga viskasid mul bussid üle, raha sai otsa ja otsustasin isegi detsembris 2009 ratast proovida. Elan koolist 10 km kaugusel, nii et igal hommikul kell 7.30 sai see tripp ette võetud. Kusjuures sellega harjub kiiremini, kui oleks eales võinud arvata. Algne plaan oli ainult 3 nädalat vastu pidada (kuni jõuluvaheajani), aga tõenäoliselt jätkan seda ka edaspidi.

Üks naljakas seik muidugi oli. Niisiis 16. detsember, olen mõtetega juba Eestis, sest kahe päeva pärast minek. Ärkan hommikul üles. Martin ütleb, et vaataksin aknast välja....suur paks kohev lumi! Ja niiiiiiiii palju! Muidugi oli hea meel, et siia ka talv lõpuks jõudis, aga siis tol päeval loobusin rattasõidust. Too päev bussid hilinesid 10-20 minutit ja närv oli nendest üsna must. Leidsin üha rohkem boonuseid rattasõidu juures. Järgmisel päeval kooli ei pidanud kobima, aga tööl ja trennis pidin siiski käima. Bussikaardi klippe oli 2, vaja oli aga 3 selleks päevaks. Mõte: läheks rattaga! Selle otsuse juures oli väga tähtis ka hoiak "kui käin käna, siis käin käna...mis seal ikka!". Sellest kujunes üks väga naljakas ja huvitav reis kui aus olla. Enamus rattateedel oli umbes 10 cm laiune riba, kust sai sõita ja ega muule ei suutnudki keskenduda. Lõpuks aga harjusin ära, et tagaratas hakkab vahepeal viltu kiskuma ja siis oli juba lahedam sõita.


Jõulud

Taanlaste jõulupidudel olen käinud umbes 2-3 korda vist ja iga kord olen üsna veidra kogemuse juurde saanud. Ütleks, et lihtsalt ootamatud ja teistsugused traditsioonid.

Niisiis esimene kord toimus minu vana ühika koridoris jõulupidu. See oli muidugi omaette kogemus, sest traditsiooniliste roogade asemel otsustasid nemad hamburgereid teha...teretere! Teise pettumuse valmistas aga nende kingitusemäng. Toimub see kuidagi nii, et igaüks saab esialgu ühe kingituse. Siis hakatakse täringuid veeretama ja kui sul tuleb mingisugune õige kombinatsioon, siis saad teiselt inimeselt kingi ära võtta, kelle oma tundub ahvatlev. Kui mäng saab läbi, siis võib mõnel olla 5 kinki ja seega mõnel mitte ühtegi. Mina ei saanudki too õhtu mitte midagi ja seega arvan, et üsna tobe mäng.
Teine kord oli eelmisel aastal jõulupidu klassiga. Kõht juba korises ja ootasin, et millal saab süüa. Olin ju maksnud 150 DKK, seega parem olgu hea praad. Pakuti aga umbes 4 sorti punast liha/sinki, mis mulle eriti ahvatlev ei tundnunud. Lõpuks sõin vist ainult kartulit ja peeti.

Mis mulle Taani jõulude juures väga meeldib? Ris a la mande!! See on nende lihtsalt super jõulumagustoit. Võiksin seda vist iga päev süüa, kui vaid südametunnistus lubaks. See koosneb lühiteralisest riisist, piimast, vahukoorest ja purustatud mandlitest ning lisaks pannakse kõige peale soe kirsikaste. Mmmmmm....tundub hea, eks? Selle kõige keskel on aga üks terve mandel. Selle leidja saab endale auhinna. Vot sellepärast on see ka armas mäng :)

Mis veel ilusat? Igal aasta reedel enne esimest adventi pannakse Aarhusi pea shoppingtänaval suuuuured tuled põlema. Sel päeval on ka kõik kesklinna poed südaööni lahti ning mööda linna sõidab ringi jõuluvana, kes viskab kommi ja muud nänni. Samal päeval tuleb Tuborg välja ka oma jõuluõllega. Purgid on ilusasti jõulupäraselt kaunistatud ja sees on mõnus tumedamat sorti õlu. Väga tähtis päev Taanlastele :D

Tuesday, November 3, 2009

Koduloomad

Kui lahkusin Eestist üle 2 aasta tagasi, siis ei olnud mitte raske lahkuda ainult perekonnast ja sõpradest, vaid ka minu armsast spanjel Monakesest. Viimase poole aastaga suutis ka isa berni karjakoer Beate mulle hinge pugeda. Taanis aga, ei ole väga paljudel ühikates lubatud koduloomi pidada. Lisaks veel muidugi ka see, et kuna rändad üsna palju, siis ega ei saagi endale erilist loomakohustust võtta. Mõned variandid on siiski olemas...


Seda juttu olen võib-olla juba kirjutanud, aga näiteks kui elasin veel Skjoldhøj ühikas (geto), siis oli suvi ja mul oli tihtipeale tagant rõduuks lahti, et õhutada. Ühel päeval hüppas mulle üks kass uksest sisse ja oli selline sõps nagu oleks teda väiksest peale kasvatanud. Andsin talle siis süüa-juua ja kasisin niisama. Kui vahepeal pidin paar päeva kodust ära olema, siis oli ka kass kadunud ja enam ma teda ei näinudki. Niipalju siis lojaalusest...

Kuna Martin ja teised kutid elavad majas, siis neil koduloomade võtmisega probleeme ei ole. Võta palju tahad. Seega ta otsustas, et võtab endale kalad. 3 kuldkala kui täpsem olla. Õnnelikud kalad said aga vist veits liiga palju süüa. Kui olin umbes 4 kuud Eestis olnud ja külastasin juunis korra Taanit, siis pidin šoki saama kalade kaalutõusu peale. Vahel hakkas nendest kaladest veits kahju ka tegelikult, sest nad elasid vahel üsna õunamahlas...ehk vesi oli üsna räpane. Ühe korra sain ka akvaariumi puhastamismõnusid tunda ja noh, ega see just kõige meeldivam tegevus ei ole. Lõpuks juhtuski see, et ühe puhastamise käigus läks akvaarium katki. Nüüd elavad 2 kala väikeses kerakujulises akvaariumis ja üks sootuks ämbris. Otsime neile õnnelikku asenduspere....huvilisi?

Kunagi suvel tekkis Millul huvi jäneste vastu. Kui tulime augustis Martini ja Milluga Eestist, siis tervitasid meid Sulo ja pisike eriti nunnu küülik. Esimese hoobina sai nimeks Lehvik, sest tal on kõrvad hästi pikalt lontis. Aga see ei tundunud olevat sobilik poiss-jänesele. Siis mõeldi veel igasugu erinevaid nimesid tükk aega. Rasmus kutsub teda vist siiamaani Slayer'iks. Lõpuks jäi ikka see, mis esimese asjana pähe tuli, Lehvik siis. Kappab meil köögis ringi ja on eriti harjunud inimestega. Alguses olid kõik kohad pabulaid täis ja vist paar sortsu tuli köögidiivanile ka. Nüüd on ta korralikult treenitud ja teeb ainult oma nurka kasti. Ainult minu taime sööb veel...aiai! Ta on üldse kõikesööja. Viskad ette porgandi, kapsa, kurgi, paprika, banaani....you name it! Ta sööb kõik ära, kui vaid kõht veidi tühi. Kokkuvõttes üks väga lahe aktiivne väike olevus :)

Ja siis ma unistan tänaval kõndides, et saaks endale koera võtta. See aga ei ole veel võimalik, kuna koerad ei talu eriti reisimist. Papagoi mõtteid ei ole veel õnneks tulnud....