Kui lahkusin Eestist üle 2 aasta tagasi, siis ei olnud mitte raske lahkuda ainult perekonnast ja sõpradest, vaid ka minu armsast spanjel Monakesest. Viimase poole aastaga suutis ka isa berni karjakoer Beate mulle hinge pugeda. Taanis aga, ei ole väga paljudel ühikates lubatud koduloomi pidada. Lisaks veel muidugi ka see, et kuna rändad üsna palju, siis ega ei saagi endale erilist loomakohustust võtta. Mõned variandid on siiski olemas...Seda juttu olen võib-olla juba kirjutanud, aga näiteks kui elasin veel Skjoldhøj ühikas (geto), siis oli suvi ja mul oli tihtipeale tagant rõduuks lahti, et õhutada. Ühel päeval hüppas mulle üks kass uksest sisse ja oli selline sõps nagu oleks teda väiksest peale kasvatanud. Andsin talle siis süüa-juua ja kasisin niisama. Kui vahepeal pidin paar päeva kodust ära olema, siis oli ka kass kadunud ja enam ma teda ei näinudki. Niipalju siis lojaalusest...
Kuna Martin ja teised kutid elavad majas, siis neil koduloomade võtmisega probleeme ei ole. Võta palju tahad. Seega ta otsustas, et võtab endale kalad. 3 kuldkala kui täpsem olla. Õnnelikud kalad said aga vist veits liiga palju süüa. Kui olin umbes 4 kuud Eestis olnud ja külastasin juunis korra Taanit, siis pidin šoki saama kalade kaalutõusu peale. Vahel hakkas nendest kaladest veits kahju ka tegelikult, sest nad elasid vahel üsna õunamahlas...ehk vesi oli üsna räpane. Ühe korra sain ka akvaariumi puhastamismõnusid tunda ja noh, ega see just kõige meeldivam tegevus ei ole. Lõpuks juhtuski see, et ühe puhastamise käigus läks akvaarium katki. Nüüd elavad 2 kala väikeses kerakujulises akvaariumis ja üks sootuks ämbris. Otsime neile õnnelikku asenduspere....huvilisi?
Kunagi suvel tekkis Millul huvi jäneste vastu. Kui tulime augustis Martini ja Milluga Eestist, siis tervitasid meid Sulo ja pisike eriti nunnu küülik. Esimese hoobina sai nimeks Lehvik, sest tal on kõrvad hästi pikalt lontis. Aga see ei tundunud olevat sobilik poiss-jänesele. Siis mõeldi veel igasugu erinevaid nimesid tükk aega. Rasmus kutsub teda vist siiamaani Slayer'iks. Lõpuks jäi ikka see, mis esimese asjana pähe tuli, Lehvik siis. Kappab meil köögis ringi ja on eriti harjunud inimestega. Alguses olid kõik kohad pabulaid täis ja vist paar sortsu tuli köögidiivanile ka. Nüüd on ta korralikult treenitud ja teeb ainult oma nurka kasti. Ainult minu taime sööb veel...aiai! Ta on üldse kõikesööja. Viskad ette porgandi, kapsa, kurgi, paprika, banaani....you name it! Ta sööb kõik ära, kui vaid kõht veidi tühi. Kokkuvõttes üks väga lahe aktiivne väike olevus :)
Ja siis ma unistan tänaval kõndides, et saaks endale koera võtta. See aga ei ole veel võimalik, kuna koerad ei talu eriti reisimist. Papagoi mõtteid ei ole veel õnneks tulnud....
