Eelmine kord jäi vist jutt sinnamaale, et sain kahe koolis õppimise tõendi omanikuks. Teisipäeval (14.08) otsustasin siis ära teha elamis- ja tööloa. Nüüd pean ootama, kuni nad mingisuguse kinnituskirja saadavad mulle koju. Ja siis pean minema migratsiooniametisse, et saada endale CPR...ja siis pean jälle seda hakkama ootama. Esimene samm ära tehtud, siis läksin taas koju. Avastasin eest usina poisi, kes koristab. Mu silmad ei suutnud seda uskuda. Meie tšillimisruum oli olnud väga sassis kuidagi kogu aeg ja järsku keegi koristas seda. Meil oli olnud juba mitu nädalat mingisugune köögi-elutoa koristusplaan ülevalt, kuid keegi polnud enne liigutada viitsinud. Ja asi ei piirdunud ka vaid koristamisega. Ta kutsus veel mitu poissi endale appi ja nad panid meie uksekella tööle, tegid igale toale oma kirjade koha, tõstsid laudu ümber, ostsid kaks 4-korruselist riiulit ja panid sinna nõud, et köögis oleks igaühele veel üks lisakapp. Täitsa lõpp, kui tublid nad ikka on. Nagu ma hiljem teada sain, siis tegelikult oligi kogu asja korda seadmiseks ühte aktivisti vaja. Selleks isikuks osutus seesama poiss, kes minu eelmistest seiklustest tuntud kui "käru väljalaenaja" aka Tue.
Järgmisel päeval otsustasin Miinalt ratast laenata ja linna sõita, et endale kuupilet teha. Sain teada, et linna sõidab kõigest 30 minutit rattaga. Tagasi veidi kauem ilmselt, sest siis on praktiliselt kogu tee mäest üles. Esimese linnaliikluse kogemuse sain ka. Mina mõtlesin, et kuigi siin on väga head ja mõnusad rattateed igal pool, siis mis erilised reeglid siin tegelikult väga olla saavad. Mõtlesin, et nagu Eestis: autod eiravad sind, jalakäijad tuigerdavad ees ja tegelikult sõida, kus tahad. Tuli aga välja, et kõrvalteedelt tulevad autod arvestavad sinuga täpselt sama palju, kui teiste autodega...võib-olla isegi rohkem, sest jalgratturid on siiski palju kergemini vigastatavad. Mina sõitsin põhimõtteliselt terve tee linna ka endale sobivamalt teepoolel. Ehk siis vasakul. Tagasi sõites sain alles aru, et tegelikult peab sõitma täpselt samal pool, kus autodki. Ma rikkusin päris palju reegleid. Aga järgmine kord sõites olin juba targem. Kui kuupilet oli ostetud, siis hakkasin kodu poole tagasi väntama. Natuke aega sõidetud, siis nägin ühtede kortermajade kõrval hunnikut mööblit. Mina oleksin endale sealt saanud näiteks ilusa klaasist pealisega laua ja triikimislaua. Mõtlesin, et praegu ei julge väga võtta, liiga palju inimesi. Mõtlesin, et tulen õhtupoole tagasi ja vean midagi koju. Kui sinna umbes 8 paiku tagasi jõudsin, siis oli hävituspataljon juba üle käinud. Alles olid praktiliselt ainult mingid voodi-laua-kapi tükid. Ja ei midagi kasulikku. Aga ma ei andnud alla. Vaatasin, et selles piirkonnas on päris palju selliseid maju, kuhu võidakse endale mittevajalikku mööblit välja panna. Sõitsin rattaga majade taha. Ja oligi nii - iga natukese aja tagant oli hunnik erinevate mööbliesemetega. Oleksin väga tahtnut võtta ühte ratastega vannitoa riiulit, aga üks mees juba askeldas selle konkreetse hunniku juures ja ma ei julgenud minna endale krabama seda. Äkki oleks veel peksa saanud. Aga sõitsin edasi. Nägin päris ägedaid asju ja oleksin saanud terve oma toa ära sisutada, aga probleemiks oli transport. Minu liiklusvahendiks oli ju vaid Miina jalgratas. Sõitsin veel edasi, lootes leida midagi väikest, kuid kasulikku. Ja ühe hunniku juures nägingi midagi, mida oli tegelikult kõige rohkem vaja. See oli jalgratas. Kusjuures täiesti korralik...selles mõttes, et 21 käiguga ja üsna terve. See oli igast sodi täis muidugi...k.a. ämblikuvõrgud ja igasugused lehed-putukad. Aga see oli väike hind sellise ratta eest. Kuna mul oli ka Miina ratas, siis polnud mul muud valikut, kui kõndida koju kaks ratas käe kõrval. Päris raske oli, sest kõndisin umbes veerandteist tundi. Umbes pool teed pidin pimedas kõndima. Vahepeal oli täitsa õudne, sest elan ju üsna getos linnaosas. Aga see kõik oli seda väärt. Jõudsin koju tervelt ja õnnelikult...sest mul oli ju nüüd jalgratas! Rääkisin sellest Tanelile ja Miinale ka ja leppisime kokku, et lähme reedel mööblijahile.
Ja saabus neljapäev. Päeval ei saatnudki midagi väga korda, vähemalt ei mäleta. Õhtul aga vaatasin kahe oma maja poisiga (Tue ja Troels) telekat. Avastasin hea viisi taani keele õppimiseks. Kui saade on inglise keeles, siis kuulan seda, kuid samal ajal üritan ka taani keelseid subtiitreid alt lugeda. Nii sain mõned sõnad selgeks küll. Ja hääldust sain kõrvalolevalt taanlaselt küsida. Neil on täiesti ebaloogilised hääldused minu arvates. Näiteks sõna meget (palju) hääldatakse a la mee(l). Ei tuleks ise selle pealegi. Kui natuke aega olime telekat vaadanud, siis ilmus välja Tue õde. Nad hakkasid Skjoldhøj baari minema ja kutsusid mind ja Troels'it ka. Natuke sättimist ja saigi baari mindud. Sellel õhtul toimus seal quiz. Muidugi taani keeles, nii et ma ei saanud aru, kuid õnneks mulle tõlgiti üsna palju. Meie tiim...ehk maja nr. 58, jõudsime vist 3 quizi kokku ära teha. Ühtegi kahjuks ei võitnud. Tue õde ja tema tiim võitsid ühe quizi. Auhinnaks oli alkohol...ja üsna palju. Väga kaua me seal baaris ei olnud, sest pärast quize (umbes 1 paiku) läks palju rahvast sealt minema. Üsna pea läksime meiegi koju. Käisin õhtul veel vetsus. Tõmbasin vee peale ja vets tegi tavapärast suurt müra, kui ta vett kogub. Kuid seekord oli jama. See hääl ei jäänudki järele. Vetsu nupp oli küll all, kuid vesi ikka nirises mööda külge alla. Ja see suur müra ei jäänudki järele. See oli rahutu öö.
Reedel läksime siis Miina ja Taneliga mööblijahile. Nüüd oli meil kõigil ratas olemas, Tanel sai ka just samal päeval oma Eestist saadetud ratta kätte. Sõitsime siis nendesse kohtadesse, kus mina olin kolmapäeval palju mööblit näinud. Vaatepilt oli aga üsna nukker. Majade tagused olid täiesti tühjad. Sain aru, et ega see mööbli leidmine siin vist nii lihtne olegi. Peab õiget päeva ootama ja siis peab kohe transport ka olemas olema. Tegime päris pika tiiru, kuid nada. Lõpuks võtsime suuna taas kodu poole, kui Miinal hakkas väga tugev peavalu. Mõtlesin, et ilmselt peab nädala algusepoole minema mööblit otsima, sest siis on ehk inimesed just lõpetanud nädalavahetuse koristamise-asjade väljaviskamisega. Testin seda teooriat. Käisin ka varmemeisteri juures oma vetsuprobleemist rääkimas. Ta teatas mulle rahuliku südamega, et nädalavahetusel ei saa nad midagi teha, pean esmaspäevani ootama. Noh, egas mul ei jäänudki muud üle, kui oodata.
Laupäeval midagi väga ei teinudki. Pühapäeval sõitsin rattaga ringi ja ühes kohas nägin mitut õunapuud...õunu täis. Nägin võimalust õunaraksus käimiseks. Tõin kodust endale koti ja ladusin selle õunu täis. Viimati sai vist raksus käidud algklassides, kui elasin veel Tartus vaarika tänavas. Olin unustanud, kui põnev see on. Sama päeva õhtul tulid mulle esimest korda külla Tanel, Miina ja Madis. Pakkusin neile mõnusat teed ja värskeid õunu (hihii). Külakostiks toodi ka popcorni. Mõni tund tšillisime ja siis otsustasid nad koju ära minna. Ilmselt hakkas ka põis peale suruma, sest minu pool ei saanud ju normaalset moodi vetsus käia. Kusjuures sama päeva öösel parandas vetsupott ennast ise ära. Umbes kella 12-1 vahel oli mu majas haudvaikus. Uskumatu! Ma kuulsin oma mõtteid taas.
Täna, esmaspäeva hommikul tuli vetsuparandaja ka läbi. Tema õnneks ei tunginud nii jultunult sisse, kui see aknapesija-vannitoa puhastaja eelmine kord. Aga temaga saime ka natuke naerda, et vets parandas ennast ise ära. Jääb vaid loota, et see uuesti katki ei lähe. Täna on vastikult vihmane, et midagi ei anna väga korraldada. Isegi rattaga ei saa sõitma minna.
Üldiselt õpin vaikselt oma maja inimesi tundma ja siiani näib, et täitsa tore seltskond on koos. Mõni on küll väga vaikne, kuid kui jutule saab, siis on nad täitsa toredad. Varsti (neljapäeval) hakkab kool. Ei jõua ära oodata...siis saab paljude uute inimestega tuttavaks. Wish me luck:)
Monday, August 20, 2007
Monday, August 13, 2007
Ratas, Bilka ja kiri
Hej-hej.
Mul pole just suuremat actionit viimastel päevadel toimunud, kuid sissekande võiks ju siiski teha.
Alustan laupäevast (11.08). Polnud just eriti midagi teha, kuid ilm oli lihtsalt super, nii et otsustasin ühe pika jalutuskäigu ette võtta ja ümbruskonda uurida. Ei teagi, kaua lõpuks kokku jalutasin, kuid ring oli tõesti väga suur. Tegelikult läksin veidi sellise tagamõttega ka, et ehk leian midagi huvitavat tänavalt - mõni mööbliese, ratas vms. Ei pidanud kaua kõndima, kui nägin ühe tee kõrval pikali maha visatult üsna vana jalgratast. Uurisin seda veidi. Avastasin, et sisekumm oli väljas ja ilmselt siis katki. Oleks see olnud veidi uhkem ratas, siis oleks selle sealt minema kärutanud, kuid leidsin, et see konkreetne ratas polnud seda lihtsalt väärt. Olin juba tagasiteel koju, kui märkasin veel ühte ratast tee kõrvale maha visatult. Ei julgenud lähedalt minna uurima, et milline see välja näeb, sest seal liikus teisigi inimesi. Nad oleks võib-olla arvanud, et olen varas. Noh, ega ma just ingel ei ole, kui otsin tasuta ratast, kuid siin kehtib üsna lihtne reegel, et kui ratas on suva kohas ja lukustamata, siis ega ta kellelegi enam ei kuulu ka. Tihtipeale on omanikuta ratastel küll midagi viga, kuid väikseid vigu annab ju parandada. Suuremad nõuavad juba suuremat investeerimist ilmselt. Selle ratta osas otsustasin aga, et kui järgmisel päeval see veel vedeleb seal, siis viin ta minema.
Pühapäeval läksin sellisesse suurde supermarketisse nagu Bilka. Noo seal müüakse tõesti absoluutselt kõike. Ainult veidi väiksem versioon Ameerikas olevatest Wal-Martidest. Tavaliselt on enamik poode pühapäeviti kinni, kuid sel pühapäeval oli Bilka sünnipäev. See tähendab lahtiolekut ja suuri allahindlusi. Ega ma ise väga ei tahtnudki midagi osta. Pigem aitasin töökaid Tanelit ja Miinat abist välja, kellel polnud aega ise sinna minna. Aimasin küll, et ilmselt tuleb Bilkasse päris palju rahvast kokku, kuid ei oodanud väga suurt möllu. Kuid see oli lihtsalt kohutav! Liikuda eriti ei saanud. Panin korvi need asjad, mille jaoks olin sinna läinud ja astusin kassajärjekorda. See algas peaaegu poe teisest otsast. Ja nüüd kujutage ette, kui suur see pood on. Seisin kõigepealt tavalises järjekorras umbes 15 minutit. See küll liikus, kuid vaatasin, et ohh Quick kasse on ka. Sinna võis minna, kui on alla 10 eseme. Seisin seal ja tõepoolest liikusin 15 minuti jooksul umbes sentimeetri. Andsin alla. Mõtlesin, et tavalises järjekorras läheb 10 korda kiiremini. Lõpuks seisingi järjekorras umbes poolteist tundi. Lasin sealt õnnelikult jalga. Minu päev oli edukalt veedetud Bilkas.
Läksin siis ka vaatama, kas see eile leitud ratas on veel alles. Oli, kuid see ei liikunud absoluutselt. Kett oli nii roostes, et tagumine ratas ei liikunud absoluutselt. Õhtupoole läksin Miinale ja Tanelile nende asju ära viima. Rääkisin siis neilegi oma rattaleiust ja küsisin, kas neil on rattaõli. Siis ehk saaks keti käima. Otsustasime, et lähme kolmekesi seda ratast uurima. Nemad tulid rulluiskudega ja mina hüppasin Miina ratta selga. Kui jõudsime sündmuskohale, siis avastasin oma suureks pettumuseks, et keegi oli minu suurepärase leiuga juba ise minema sõitnud. Kurb, väga kurb. Aga ehk leian uue. Igatahes otsin edasi.
Täna, ehk esmaspäeval ärkasin hommikul vara, et minna jooksma. Mu tuju ei olnud enam nii rõõmus, kui nägin aknast välja vaadates tugevat vihmasadu. Lugesin siis hoopis raamatut, sest enam magama ei jäänud. Varsti aga jäi vihm järele ja sain siiski tervist parandada.
Kuna ma polnud ikka veel koolist vastuvõttu tõendavat kirja saanud, siis otsustasin ise kohale minna. Pidin 2 bussiga minema ja kokku läks umbes 40 minutit. Nii et üsna kaugel elan oma koolist tõepoolest. Kuid loodetavasti saan ma juba sügisel koolile lähemale kolida. Leidsin kooli päris ilusasti üles ning sain oma dokumendi kätte. Õhtupoole nägin oma majas ühte poissi, kes ütles nii muuseas mulle ja ühele teisele naisele, et "muide, kas te teate, et teie kirjad on seal sellel kollasel riiulil". See oleks talle peaaegu saatuslikuks hetkeks osutunud. Ja riiulil lebaski ilusasti kiri minule koolist, kus sees oli täpselt seesama dokument, millel ma täna järel käisin. Ootasin seda ju nii pikisilmi ja nüüd on mul lausa 2 koopiat.
Btw...kes tahab veidi igavaid ja uduseid pilte vaadata minu toast jm. ümbrusest, siis panin mõned üles public.fotki.com/greteallik/august-2007. Password on "august".
Sellega lõpevad minu järgmised Taani seiklused. Stay tuned for more;)
Mul pole just suuremat actionit viimastel päevadel toimunud, kuid sissekande võiks ju siiski teha.
Alustan laupäevast (11.08). Polnud just eriti midagi teha, kuid ilm oli lihtsalt super, nii et otsustasin ühe pika jalutuskäigu ette võtta ja ümbruskonda uurida. Ei teagi, kaua lõpuks kokku jalutasin, kuid ring oli tõesti väga suur. Tegelikult läksin veidi sellise tagamõttega ka, et ehk leian midagi huvitavat tänavalt - mõni mööbliese, ratas vms. Ei pidanud kaua kõndima, kui nägin ühe tee kõrval pikali maha visatult üsna vana jalgratast. Uurisin seda veidi. Avastasin, et sisekumm oli väljas ja ilmselt siis katki. Oleks see olnud veidi uhkem ratas, siis oleks selle sealt minema kärutanud, kuid leidsin, et see konkreetne ratas polnud seda lihtsalt väärt. Olin juba tagasiteel koju, kui märkasin veel ühte ratast tee kõrvale maha visatult. Ei julgenud lähedalt minna uurima, et milline see välja näeb, sest seal liikus teisigi inimesi. Nad oleks võib-olla arvanud, et olen varas. Noh, ega ma just ingel ei ole, kui otsin tasuta ratast, kuid siin kehtib üsna lihtne reegel, et kui ratas on suva kohas ja lukustamata, siis ega ta kellelegi enam ei kuulu ka. Tihtipeale on omanikuta ratastel küll midagi viga, kuid väikseid vigu annab ju parandada. Suuremad nõuavad juba suuremat investeerimist ilmselt. Selle ratta osas otsustasin aga, et kui järgmisel päeval see veel vedeleb seal, siis viin ta minema.
Pühapäeval läksin sellisesse suurde supermarketisse nagu Bilka. Noo seal müüakse tõesti absoluutselt kõike. Ainult veidi väiksem versioon Ameerikas olevatest Wal-Martidest. Tavaliselt on enamik poode pühapäeviti kinni, kuid sel pühapäeval oli Bilka sünnipäev. See tähendab lahtiolekut ja suuri allahindlusi. Ega ma ise väga ei tahtnudki midagi osta. Pigem aitasin töökaid Tanelit ja Miinat abist välja, kellel polnud aega ise sinna minna. Aimasin küll, et ilmselt tuleb Bilkasse päris palju rahvast kokku, kuid ei oodanud väga suurt möllu. Kuid see oli lihtsalt kohutav! Liikuda eriti ei saanud. Panin korvi need asjad, mille jaoks olin sinna läinud ja astusin kassajärjekorda. See algas peaaegu poe teisest otsast. Ja nüüd kujutage ette, kui suur see pood on. Seisin kõigepealt tavalises järjekorras umbes 15 minutit. See küll liikus, kuid vaatasin, et ohh Quick kasse on ka. Sinna võis minna, kui on alla 10 eseme. Seisin seal ja tõepoolest liikusin 15 minuti jooksul umbes sentimeetri. Andsin alla. Mõtlesin, et tavalises järjekorras läheb 10 korda kiiremini. Lõpuks seisingi järjekorras umbes poolteist tundi. Lasin sealt õnnelikult jalga. Minu päev oli edukalt veedetud Bilkas.
Läksin siis ka vaatama, kas see eile leitud ratas on veel alles. Oli, kuid see ei liikunud absoluutselt. Kett oli nii roostes, et tagumine ratas ei liikunud absoluutselt. Õhtupoole läksin Miinale ja Tanelile nende asju ära viima. Rääkisin siis neilegi oma rattaleiust ja küsisin, kas neil on rattaõli. Siis ehk saaks keti käima. Otsustasime, et lähme kolmekesi seda ratast uurima. Nemad tulid rulluiskudega ja mina hüppasin Miina ratta selga. Kui jõudsime sündmuskohale, siis avastasin oma suureks pettumuseks, et keegi oli minu suurepärase leiuga juba ise minema sõitnud. Kurb, väga kurb. Aga ehk leian uue. Igatahes otsin edasi.
Täna, ehk esmaspäeval ärkasin hommikul vara, et minna jooksma. Mu tuju ei olnud enam nii rõõmus, kui nägin aknast välja vaadates tugevat vihmasadu. Lugesin siis hoopis raamatut, sest enam magama ei jäänud. Varsti aga jäi vihm järele ja sain siiski tervist parandada.
Kuna ma polnud ikka veel koolist vastuvõttu tõendavat kirja saanud, siis otsustasin ise kohale minna. Pidin 2 bussiga minema ja kokku läks umbes 40 minutit. Nii et üsna kaugel elan oma koolist tõepoolest. Kuid loodetavasti saan ma juba sügisel koolile lähemale kolida. Leidsin kooli päris ilusasti üles ning sain oma dokumendi kätte. Õhtupoole nägin oma majas ühte poissi, kes ütles nii muuseas mulle ja ühele teisele naisele, et "muide, kas te teate, et teie kirjad on seal sellel kollasel riiulil". See oleks talle peaaegu saatuslikuks hetkeks osutunud. Ja riiulil lebaski ilusasti kiri minule koolist, kus sees oli täpselt seesama dokument, millel ma täna järel käisin. Ootasin seda ju nii pikisilmi ja nüüd on mul lausa 2 koopiat.
Btw...kes tahab veidi igavaid ja uduseid pilte vaadata minu toast jm. ümbrusest, siis panin mõned üles public.fotki.com/greteallik/august-2007. Password on "august".
Sellega lõpevad minu järgmised Taani seiklused. Stay tuned for more;)
Wednesday, August 8, 2007
Migratsiooniamet ja käruseiklus
Jätkan oma järgmiste Taani seiklustega...
Alustan pühapäevast. Kui hommikul ärkasin, avastasin oma suureks rõõmuks, et ilm on hästi ilus. Miina tegi ettepaneku randa minna. Ta õnnneks tunneb linna üsna hästi, seega polnud erilist probleemi sinna kohale jõuda. siit Skjoldhøjst muidugi ühe bussiga randa ei saanud. Seega pidime ümber istuma. Siin on veidi tüütu busside süsteem: enamik liine käib üsna harva ja seega ümberistumistega peab tihtipeale ootama. Niisiis, saime oma teise bussi peale ja olime teel ranna poole. Ikka tükk aega pidime sõitma. Aga rand oli väga ilus ja kift. Vesi oli selline helesinine ja korraks tekkis tunne nagu oleks kusagil Hispaanias, mitte Taanis. Ja naljakas oli ka see, et liivariba oli hästi peenike. Kuid vaatamata rohketele inimestele, mahtusime ilusasti ära. Kaua me olla ei viitsinud, sest tundus, et pilved tulevad peale ja läheb külmaks. Siin võib küll kraadiklaas näidata väga sooja, kuid tuul pidi kõik ära rikkuma. Eriti pidi see tundma andma talvel. Läksime siis Miinaga tagasi bussi ja vot siis läks soojaks. Eriti oodates oma kodubussi...kus alles küttis. Päeval eriti enam midagi korda ei saatnud. Õhtul istusime Taneli ja Miina (T&M) tagaaias koos Liliann, Martini ja Annaga. Esimesed kaks on ka eestlased siit Skjoldhøjst, Anna on aga Lillianni külastav Šveitsi tüdruk.
Saabus esmaspäev. See algas mõnusa hommikuse jooksuga. Siin on lihtsalt nii mõnusad jalgratta/jalakäija teed. Siin tuleb ka kasuks see, et Skjoldhøj on linna ääres ja saab ilma suure sagimiseta jooksmas käia. Pärast seda oli aeg linnapoole minna. Ma olin Taneli ja Miinaga kokku leppinud, et lähme hommikul migratsiooniametisse. Mul oli vaja sellist asja nagu CPR ehk mis annab mulle õiguse siin elada, töötada ja arstiabi saada. Läksime kohale, ootasime ning lõpuks tuli välja, et ma pean üldse ühte teise kohta minema, kust ma algselt üldse saan elamis- ja töötamisloa paberid täita. Läksime siis sinna teise kohta. Seal aga tuli välja, et mul on vaja kooli vastuvõtu dokumenti. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin ma, et kõikidest paberilehtedest, mis ma kaasa olen võtnud siia, olen ma suutnud just selle kõige tähtsama ära kaotada. Igatahes, tänu sellele ühele paberilehele ei jõudnud ma tol päeval CPR'i saamisele just eriti palju lähemale. Käisime siis niisama linna peal ringi. Käisime T&M'i töö juures, telefonipoodides, 10 krooni poes ja veel paljudes huvitavates kohtades kesklinnas. Nägime isegi ühte Business Schooli eestlast. Lõpetasime ühes odavas buffee söögikohas. Pärast seda otsustasime koju minna. Olime ikka väga väsinud juba. Poolel teel koju otsustasin maha hüpata ja vaadata sellisesse kohta nagu City Vest. Tulin sealt tühjade kätega tagasi ning läätsed valutasid peas kohutavalt. Polnud just kõige parem meeleolu. Läksin koju, üritasin magada, kuid peavalu ei kadunud. Mis aga lõpuks aitas, oli taaskord T&M'i tagaaias istumine. Eriti kaua ma seal olla ei saanud, sest saabusin veidi liiga hilja, kuid hea enesetunne oli taastatud.
Ja teisipäev. T&M olid tööl, seega pidin üksi endale tegevust leidma. Ärkasin kell 7, et minna Skjoldhøj keskusesse ja laenutada endale selline asi nagu käru. Nimelt on ainult teisipäeviti ja neljapäeviti võimalik endale mööblit tuppa muretseda ning käru on selle kõige kojuvedamiseks üks väga mõnus asi. See 100 kroonise deposiidiga laenutatud, läksin pesu pesema. See ka tehtud, siis otsustasin niisama puhata. Olin parajasti vetsus, kui kuulen oma toa uksele koputust. Mõtlesin küll, et kes see küll olla võiks, kuid enne kui midagi tehagi jõudsin astus see keegi juba uksest sisse oma võtmetega. Ma olin rabatud. Miina oli mulle just paar päeva tagasi sarnasest juhtumist rääkinud, seega polnud see just meeletult suur üllatus. Kuid siiski. Tuli välja, et mees tahtis minu aknaid, vetsu jne puhastada. Kuna pidin hakkama varsti mööblit sisse tassima, siis ütlesin, et täna pole hea aeg ja saatsin ta minema. Lubas järgmisel päeval tagasi tulla. Kui aga kell sai 12, siis otsustasin hakata møbeldepot poole kõndima. Enne seda nägin aga oma ühika boxis ühte uut poissi, kes parajasti kolis sisse. Küsisin kohe, et kas ta saaks mind aidata mööbli tassimisega. Elan teisel korrusel ja üksi päris lauda selga ei võta. Tema oli muidugi väga abivalmis ja ütles, et peab isegi mööblikoha poole minema. Ütlesin talle veel, et vastutasuks võib ta ka minu käru kasutada. Läksingi siis sellele järele ja jäin koos mitmete teiste inimestega møbeldepot ukse taha ootama. Sain oma laua, lambi, kummuti ja tooli kätte ja hakkasin neid kodu poole vedama. Minu maja juurde saamiseks peab minema mitmest trepist alla. Kõikide, välja arvatud viimase juures on ka ratta allaminekukoht. Seega pidime selle minu maja poisiga viimaste treppide juurest juba mööblit tassima hakkama. Kuna see poiss pidi ise veel mööblikoha järjekorras seisma, siis otsisin kellegi teise, kellega kummut üles viia. Kõik asjad toas, mõtlesin, et nüüd on aeg käru tagasi viia. Läksin siis treppide juurde, kuhu selle viimati olin jätnud, tagasi, kuid käru oli kadunud. Esimene mõte oli muidugi, et see poiss kindlasti laenas käru. Läksin mööblikoha juurde. Poiss oli seal, kuid käru mitte. Tema teatas rahulikult, et keegi tüdruk viis sellega oma mööblit ära. Loomulikult polnud kellelgi aimugi, et käru eest pidi deposiiti maksma. Teadmata, kes see tüdruk täpselt oli ja veel vähem, kus ta elada võiks, läksime selle minu maja poisiga käru otsima. Tegime Århusi suurimale ühikale lihtsalt tiiru peale. Käru aga ei leidnud. Kui olime juba peaaegu mööblikoha juures tagasi, nägin, et 3 inimest veavad käruga oma asju. Nemad teatasid, et keegi tüdruk andis selle neile. Ei pidanud kaua nuputama, et aru saada, et see oligi minu käru. Suurest hirmust seda uuesti kaotada, tagastasin selle niipea, kui need inimesed olid oma asjad ära viinud. Kõik see tehtud, läksin tagasi koju. Tuli meelde, et pesin ju pesu. Meil on küll 4 pesumasinat, kuid ainult üks kuivati. Pesumajja jõudes olingi avastanud, et keegi oli minu poolniisked riided kuivatist välja tõstnud ja enda riided asemele pannud. Tegin siis nii nagu paljud teisedki praegusel soojal ajal. Panin maja taha nöörile kuivama. Pärast seda käisin uuesti City Vestis. Leidsin endale lõpuks, pärast pikka otsimist, võtmehoidja. Ausõna, seda oli uskumatult raske leida, kuid seda oli hädasti vaja. Ma sain endale toavõtmed sellise rõngaga, mis tõesti kohe-kohe laguneb ära. Mitu korda juba võtmed lendasid küljest ära ning nende kaotamise eest trahvitakse 500 DKK'ga. Õhtul istusin taas T&M juures. Tegime mõnusat vesipiipu ning vaatasime the 70's Show'd.
Kirjutan siia veel lisaks mõned sellised asjad, mida konkreetselt ühegi päeva alla ei oska panna, kuid mida lihtsalt olen kuulnud/märganud.
Esiteks see, et taanlased ei ole just eriti agarad välismaalastega suhtlema. Seega on raske keelt praktiseerida. See on nagu täielik surnud ring. Kool on inglise keeles, seal enamik välismaalased ehk siis suhtlemine käib inglise keeles, taanlased ei taha suhelda nendega, kes taani keelt ei oska, tööle eriti ei saa, kui keelt ei oska ning kooli kõrvalt pole ka aega, et käia keelekoolis. Väga raske on välja mõelda viisi, kuidas see keel siiski selgeks saada, kuid hakkan kindlasti selle poole püüdlema.
Teiseks, tahtsin lihtsalt kirjutada siinsest busside süsteemist. Mulle väga meeldib see, et kui ostad pileti, siis mitte sa ei pea igal sõidul uut piletit ostma, vaid su üks pilet kehtib 2 tundi.
Kolmandaks, minu ühika ehk Skjoldhøj süsteem. Siin peab väga täpselt jälgima, mis kellaaegadel midagi nõudma lähed. Skjoldhøj keskus on avatud umbes 45 minutit iga päev, kuid seda ka mitte korraga, vaid erinevatel aegadel. Ja erinevad ajad on ka iga päev. Nädalavahetustel on see muidugi üldse suletud. Mööbli saamiseks on omaette ajad. Seda saab vaid teisipäeviti 12.30-13.00 ja neljapäeviti 7.30-8.00. Täpsus mängib siin suurt rolli, kuid imelikul kombel see süsteem siiski töötab.
Tänaseks lõpetan. Peadselt saab lugeda juba minu järgmistest seiklustest:)
Alustan pühapäevast. Kui hommikul ärkasin, avastasin oma suureks rõõmuks, et ilm on hästi ilus. Miina tegi ettepaneku randa minna. Ta õnnneks tunneb linna üsna hästi, seega polnud erilist probleemi sinna kohale jõuda. siit Skjoldhøjst muidugi ühe bussiga randa ei saanud. Seega pidime ümber istuma. Siin on veidi tüütu busside süsteem: enamik liine käib üsna harva ja seega ümberistumistega peab tihtipeale ootama. Niisiis, saime oma teise bussi peale ja olime teel ranna poole. Ikka tükk aega pidime sõitma. Aga rand oli väga ilus ja kift. Vesi oli selline helesinine ja korraks tekkis tunne nagu oleks kusagil Hispaanias, mitte Taanis. Ja naljakas oli ka see, et liivariba oli hästi peenike. Kuid vaatamata rohketele inimestele, mahtusime ilusasti ära. Kaua me olla ei viitsinud, sest tundus, et pilved tulevad peale ja läheb külmaks. Siin võib küll kraadiklaas näidata väga sooja, kuid tuul pidi kõik ära rikkuma. Eriti pidi see tundma andma talvel. Läksime siis Miinaga tagasi bussi ja vot siis läks soojaks. Eriti oodates oma kodubussi...kus alles küttis. Päeval eriti enam midagi korda ei saatnud. Õhtul istusime Taneli ja Miina (T&M) tagaaias koos Liliann, Martini ja Annaga. Esimesed kaks on ka eestlased siit Skjoldhøjst, Anna on aga Lillianni külastav Šveitsi tüdruk.
Saabus esmaspäev. See algas mõnusa hommikuse jooksuga. Siin on lihtsalt nii mõnusad jalgratta/jalakäija teed. Siin tuleb ka kasuks see, et Skjoldhøj on linna ääres ja saab ilma suure sagimiseta jooksmas käia. Pärast seda oli aeg linnapoole minna. Ma olin Taneli ja Miinaga kokku leppinud, et lähme hommikul migratsiooniametisse. Mul oli vaja sellist asja nagu CPR ehk mis annab mulle õiguse siin elada, töötada ja arstiabi saada. Läksime kohale, ootasime ning lõpuks tuli välja, et ma pean üldse ühte teise kohta minema, kust ma algselt üldse saan elamis- ja töötamisloa paberid täita. Läksime siis sinna teise kohta. Seal aga tuli välja, et mul on vaja kooli vastuvõtu dokumenti. Kusjuures paar päeva tagasi avastasin ma, et kõikidest paberilehtedest, mis ma kaasa olen võtnud siia, olen ma suutnud just selle kõige tähtsama ära kaotada. Igatahes, tänu sellele ühele paberilehele ei jõudnud ma tol päeval CPR'i saamisele just eriti palju lähemale. Käisime siis niisama linna peal ringi. Käisime T&M'i töö juures, telefonipoodides, 10 krooni poes ja veel paljudes huvitavates kohtades kesklinnas. Nägime isegi ühte Business Schooli eestlast. Lõpetasime ühes odavas buffee söögikohas. Pärast seda otsustasime koju minna. Olime ikka väga väsinud juba. Poolel teel koju otsustasin maha hüpata ja vaadata sellisesse kohta nagu City Vest. Tulin sealt tühjade kätega tagasi ning läätsed valutasid peas kohutavalt. Polnud just kõige parem meeleolu. Läksin koju, üritasin magada, kuid peavalu ei kadunud. Mis aga lõpuks aitas, oli taaskord T&M'i tagaaias istumine. Eriti kaua ma seal olla ei saanud, sest saabusin veidi liiga hilja, kuid hea enesetunne oli taastatud.
Ja teisipäev. T&M olid tööl, seega pidin üksi endale tegevust leidma. Ärkasin kell 7, et minna Skjoldhøj keskusesse ja laenutada endale selline asi nagu käru. Nimelt on ainult teisipäeviti ja neljapäeviti võimalik endale mööblit tuppa muretseda ning käru on selle kõige kojuvedamiseks üks väga mõnus asi. See 100 kroonise deposiidiga laenutatud, läksin pesu pesema. See ka tehtud, siis otsustasin niisama puhata. Olin parajasti vetsus, kui kuulen oma toa uksele koputust. Mõtlesin küll, et kes see küll olla võiks, kuid enne kui midagi tehagi jõudsin astus see keegi juba uksest sisse oma võtmetega. Ma olin rabatud. Miina oli mulle just paar päeva tagasi sarnasest juhtumist rääkinud, seega polnud see just meeletult suur üllatus. Kuid siiski. Tuli välja, et mees tahtis minu aknaid, vetsu jne puhastada. Kuna pidin hakkama varsti mööblit sisse tassima, siis ütlesin, et täna pole hea aeg ja saatsin ta minema. Lubas järgmisel päeval tagasi tulla. Kui aga kell sai 12, siis otsustasin hakata møbeldepot poole kõndima. Enne seda nägin aga oma ühika boxis ühte uut poissi, kes parajasti kolis sisse. Küsisin kohe, et kas ta saaks mind aidata mööbli tassimisega. Elan teisel korrusel ja üksi päris lauda selga ei võta. Tema oli muidugi väga abivalmis ja ütles, et peab isegi mööblikoha poole minema. Ütlesin talle veel, et vastutasuks võib ta ka minu käru kasutada. Läksingi siis sellele järele ja jäin koos mitmete teiste inimestega møbeldepot ukse taha ootama. Sain oma laua, lambi, kummuti ja tooli kätte ja hakkasin neid kodu poole vedama. Minu maja juurde saamiseks peab minema mitmest trepist alla. Kõikide, välja arvatud viimase juures on ka ratta allaminekukoht. Seega pidime selle minu maja poisiga viimaste treppide juurest juba mööblit tassima hakkama. Kuna see poiss pidi ise veel mööblikoha järjekorras seisma, siis otsisin kellegi teise, kellega kummut üles viia. Kõik asjad toas, mõtlesin, et nüüd on aeg käru tagasi viia. Läksin siis treppide juurde, kuhu selle viimati olin jätnud, tagasi, kuid käru oli kadunud. Esimene mõte oli muidugi, et see poiss kindlasti laenas käru. Läksin mööblikoha juurde. Poiss oli seal, kuid käru mitte. Tema teatas rahulikult, et keegi tüdruk viis sellega oma mööblit ära. Loomulikult polnud kellelgi aimugi, et käru eest pidi deposiiti maksma. Teadmata, kes see tüdruk täpselt oli ja veel vähem, kus ta elada võiks, läksime selle minu maja poisiga käru otsima. Tegime Århusi suurimale ühikale lihtsalt tiiru peale. Käru aga ei leidnud. Kui olime juba peaaegu mööblikoha juures tagasi, nägin, et 3 inimest veavad käruga oma asju. Nemad teatasid, et keegi tüdruk andis selle neile. Ei pidanud kaua nuputama, et aru saada, et see oligi minu käru. Suurest hirmust seda uuesti kaotada, tagastasin selle niipea, kui need inimesed olid oma asjad ära viinud. Kõik see tehtud, läksin tagasi koju. Tuli meelde, et pesin ju pesu. Meil on küll 4 pesumasinat, kuid ainult üks kuivati. Pesumajja jõudes olingi avastanud, et keegi oli minu poolniisked riided kuivatist välja tõstnud ja enda riided asemele pannud. Tegin siis nii nagu paljud teisedki praegusel soojal ajal. Panin maja taha nöörile kuivama. Pärast seda käisin uuesti City Vestis. Leidsin endale lõpuks, pärast pikka otsimist, võtmehoidja. Ausõna, seda oli uskumatult raske leida, kuid seda oli hädasti vaja. Ma sain endale toavõtmed sellise rõngaga, mis tõesti kohe-kohe laguneb ära. Mitu korda juba võtmed lendasid küljest ära ning nende kaotamise eest trahvitakse 500 DKK'ga. Õhtul istusin taas T&M juures. Tegime mõnusat vesipiipu ning vaatasime the 70's Show'd.
Kirjutan siia veel lisaks mõned sellised asjad, mida konkreetselt ühegi päeva alla ei oska panna, kuid mida lihtsalt olen kuulnud/märganud.
Esiteks see, et taanlased ei ole just eriti agarad välismaalastega suhtlema. Seega on raske keelt praktiseerida. See on nagu täielik surnud ring. Kool on inglise keeles, seal enamik välismaalased ehk siis suhtlemine käib inglise keeles, taanlased ei taha suhelda nendega, kes taani keelt ei oska, tööle eriti ei saa, kui keelt ei oska ning kooli kõrvalt pole ka aega, et käia keelekoolis. Väga raske on välja mõelda viisi, kuidas see keel siiski selgeks saada, kuid hakkan kindlasti selle poole püüdlema.
Teiseks, tahtsin lihtsalt kirjutada siinsest busside süsteemist. Mulle väga meeldib see, et kui ostad pileti, siis mitte sa ei pea igal sõidul uut piletit ostma, vaid su üks pilet kehtib 2 tundi.
Kolmandaks, minu ühika ehk Skjoldhøj süsteem. Siin peab väga täpselt jälgima, mis kellaaegadel midagi nõudma lähed. Skjoldhøj keskus on avatud umbes 45 minutit iga päev, kuid seda ka mitte korraga, vaid erinevatel aegadel. Ja erinevad ajad on ka iga päev. Nädalavahetustel on see muidugi üldse suletud. Mööbli saamiseks on omaette ajad. Seda saab vaid teisipäeviti 12.30-13.00 ja neljapäeviti 7.30-8.00. Täpsus mängib siin suurt rolli, kuid imelikul kombel see süsteem siiski töötab.
Tänaseks lõpetan. Peadselt saab lugeda juba minu järgmistest seiklustest:)
Friday, August 3, 2007
Days #1-2
Väsitav veits. Eile hakkasin siis Taani poole põrutama. Tundigi ma muidugi maganud polnud, kuid und ka tegelikult ei olnud. Kuigi lennukis jäin nagu naksti magama. Lennujaamast sain ilusasti Aarhusi rongi peale. Muidugi tükk aega mõtlesin, et kas ma ikka ootan õiges kohas rongi või mitte, sest ekraani peal olid mingid imelikud rongi liini nimed. Aga oli ikka õige. Rongis kahjuks ka eriti magada ei saanud, sest seal oli nii vähe ruumi ja üks naine minu kõrval tahtis kogu aeg oma kohalt välja saada. Alguses tuli õiendas minuga, et tema koht on akna all ja siis niheles tead. Linna kohale jõudes pidin ma minema kõigepealt sellisesse kohta nagu Kollegie, sest mul polnud ju ühika lepingut. Tähendab oli, aga sain selle liiga hilja kätte Eestis ja seega Taani rahvas polnud seda endale tagasi saanud. Igatahes oma suure kohvri-läpaka-käsipagasiga ronisin siis sinna. Noo oli ikka tükk sebimist küll. Selle sain korda...siis pidin minema postkontorisse ja ühika raha ära maksma. Sinna ka tükk aega jebisin ja sain treppide peale väga kurjaks. Ega muidugi postkontoris ebaõnn ei lõppenud. Seal läksin kassa juurde ja ütlesin, et sooviks nüüd siis maksta. Viskasin arve koos oma pangakaardiga ette ja jäin ootama. Mulle muidugi teatati, et aind sularahas või Taani pangakaardiga. Pidin siis kalli hinnaga sularaha välja võtma. Aga vähemalt veel üks samm uuele kodule lähemale. Sealt kollegie'st öeldi mulle, et ma mingu buss nr 14 peale, et siis saan ühika juurde. Läksin. Bussi peal sain inimestega rääkima ja nad ütlesid mulle, et eiei ma pean ikka nr 15 peale minema. Et 14 viib ka, aga 15 on kõvasti lähemal mulle. Muidugi see polnud ainuke probleem. Teadsin, et mul on sel päeval võimalik toa võtmeid saada 14.30-15.00. Pole just eriti suur ajavahemik. Mina sain buss nr 14 peale kell 14.20. Arvestades juurde ümberistumised ja värgid, siis just eriti ajaga priisata ei olnud. See asi oli ka, et ma olin kõigest sellest jooksmisest ja pagasi kaasastassimisest juba väga väsinud. Kusjuures ma pidin väga palju oma suurt kohvrit treppidest üles-alla tirima ja mitte keegi ei tulnud appi. Eestis on ikka džentelmene palju rohkem. Bussis veel eriti imestasin selle üle. Tirisin nagu vana idioot seda kohvrit, endal higimeri otsa ees ja mehed lihtsalt vahivad pealt. Täitsa idioodid. Ühe korra aidati mind...ja see oli ka välismaalane. Vaatamata kõigele läks mul ühe asjaga siiski väga hästi. Leidsin bussi nr 15 pealt ühe tüdruku, kes on siin õppinud 5 aastat ning ta on ühe Läti tüdruku nö tugiisik. Just sel hetkel viis ta seda tüdrukut samasse ühikasse, kus minagi olen, nii et sain vähemalt abi võtmete üleandmiskoha leidmisel. Ega ma iseseisvalt otsides polekski seda ilmselt õigeaegselt üles leidnud. Nii et vedas. Muide, jõudsin täpselt 15.00. Sain võtmed ja siis öeldi, et btw..sinu toas pole ühtegi möölbieset. Tahtsin juba masenduma hakata, kuid sellest poleks kasu olnud. Sain siis õnneks selle mehe ära rääkida, et ta vähemalt voodi mulle muretseks. Nii et hetkel toas ei olegi muud kui voodi. Eilseks ööks sain voodipesu Taneli ja Miina käest (kes ei tea, siis nad õpivad siin juba teist aastat...ja on me siis oleme samas ühikas). Aga jebimist oli eile veelgi. Linnas sai ära käidud ja särki-värki. Jube harjumatu on mulle see, et ma sõidan pool tundi kesklinnast koju. Olen ju vist 6 aastat ise kesklinnas elanud.
Täna käisime Taneli ja Miinaga shoppingtuuridel. Sain endale voodiriided ja voodipesu. Veidi süüa. Nad viisid mu araablaste turule. Päris vinge koht tegelikult. Aga oma asju vaatasin küll hoolikalt. Pärast seda tegin kodus süüa ja koristasin veidi, aga siis vajusin nagu nott kolmeks tunniks magama. Oleksin veel maganud, aga ei tahtnud öösel kell 3 üles ärgata. Üritan ikka normaalses ajas püsida. Elan vaikselt sisse. Palju on teha, et tekiks normaalne elurütm ja saaks kasvõi töölegi minna. Raha nagu alguses oli, enda arust pole midagi erilist ostnudki, priiskamisest rääkimata, kuid raha jääb nagu väga väheks. Tegelikult sain teada, et kui siin tööl käia, kasvõi miinimumpalgaga, siis on kõik üsnagi odav. Nii et loodan selle peale, et varsti kunagi saab tööloa ära teha ja veidi vähem oma vanemaid röövida. Ahjaa...ma elan ju sellises ühikanumbris või asjas, kus mul on küll oma tuba ja vets-vannituba, kuid ühina tšillimisruum ja köök. Hästi suur tegelt. Minu boxis on 12 tuba. Eile ei näinud ma siin mitte kedagi liikumas. Arvasingi, et olen üksi. Täna hommikul sattusin ühe mustanahalise poisiga kokku. Ütles, et on siin 3 kuud elanud. See vend nägi selline välja nagu oleks täiesti pilves. Vaatasin ühikaboxis ringi ja see koht oli täielik seapesa. Oleks mul aega olnud, siis oleksin terve päeva koristanud. Aga õnneks täna õhtul nägin veel 2 poissi. Nad tulid alles täna suvepuhkuselt tagasi, muidu siin veits kauem ikka elanud. Nemad olid täitsa toredad ja sain jutule ja värki. Suutsin kohe suurpuhastuse siin ära teha õnneks. Loodan, et siin ikka tüdrukuid ka on. Anyway...keegi nagunii selle sissekirjutamise lõppu ei jõua, sest see on lihtsalt liiga pikk. Aga kes jõudis siis õnnitlen. Btw...mu Eesti nr enam ei funka...kes tahab ühendust saada, siis +45 50 422 653. Nagu Eesti nr eks? Aga sellega ma lõpetan oma esimese kahe päeva muljed. Tundub, et aina põnevamaks läheb.
Täna käisime Taneli ja Miinaga shoppingtuuridel. Sain endale voodiriided ja voodipesu. Veidi süüa. Nad viisid mu araablaste turule. Päris vinge koht tegelikult. Aga oma asju vaatasin küll hoolikalt. Pärast seda tegin kodus süüa ja koristasin veidi, aga siis vajusin nagu nott kolmeks tunniks magama. Oleksin veel maganud, aga ei tahtnud öösel kell 3 üles ärgata. Üritan ikka normaalses ajas püsida. Elan vaikselt sisse. Palju on teha, et tekiks normaalne elurütm ja saaks kasvõi töölegi minna. Raha nagu alguses oli, enda arust pole midagi erilist ostnudki, priiskamisest rääkimata, kuid raha jääb nagu väga väheks. Tegelikult sain teada, et kui siin tööl käia, kasvõi miinimumpalgaga, siis on kõik üsnagi odav. Nii et loodan selle peale, et varsti kunagi saab tööloa ära teha ja veidi vähem oma vanemaid röövida. Ahjaa...ma elan ju sellises ühikanumbris või asjas, kus mul on küll oma tuba ja vets-vannituba, kuid ühina tšillimisruum ja köök. Hästi suur tegelt. Minu boxis on 12 tuba. Eile ei näinud ma siin mitte kedagi liikumas. Arvasingi, et olen üksi. Täna hommikul sattusin ühe mustanahalise poisiga kokku. Ütles, et on siin 3 kuud elanud. See vend nägi selline välja nagu oleks täiesti pilves. Vaatasin ühikaboxis ringi ja see koht oli täielik seapesa. Oleks mul aega olnud, siis oleksin terve päeva koristanud. Aga õnneks täna õhtul nägin veel 2 poissi. Nad tulid alles täna suvepuhkuselt tagasi, muidu siin veits kauem ikka elanud. Nemad olid täitsa toredad ja sain jutule ja värki. Suutsin kohe suurpuhastuse siin ära teha õnneks. Loodan, et siin ikka tüdrukuid ka on. Anyway...keegi nagunii selle sissekirjutamise lõppu ei jõua, sest see on lihtsalt liiga pikk. Aga kes jõudis siis õnnitlen. Btw...mu Eesti nr enam ei funka...kes tahab ühendust saada, siis +45 50 422 653. Nagu Eesti nr eks? Aga sellega ma lõpetan oma esimese kahe päeva muljed. Tundub, et aina põnevamaks läheb.
Subscribe to:
Posts (Atom)