Days #1-2

Väsitav veits. Eile hakkasin siis Taani poole põrutama. Tundigi ma muidugi maganud polnud, kuid und ka tegelikult ei olnud. Kuigi lennukis jäin nagu naksti magama. Lennujaamast sain ilusasti Aarhusi rongi peale. Muidugi tükk aega mõtlesin, et kas ma ikka ootan õiges kohas rongi või mitte, sest ekraani peal olid mingid imelikud rongi liini nimed. Aga oli ikka õige. Rongis kahjuks ka eriti magada ei saanud, sest seal oli nii vähe ruumi ja üks naine minu kõrval tahtis kogu aeg oma kohalt välja saada. Alguses tuli õiendas minuga, et tema koht on akna all ja siis niheles tead. Linna kohale jõudes pidin ma minema kõigepealt sellisesse kohta nagu Kollegie, sest mul polnud ju ühika lepingut. Tähendab oli, aga sain selle liiga hilja kätte Eestis ja seega Taani rahvas polnud seda endale tagasi saanud. Igatahes oma suure kohvri-läpaka-käsipagasiga ronisin siis sinna. Noo oli ikka tükk sebimist küll. Selle sain korda...siis pidin minema postkontorisse ja ühika raha ära maksma. Sinna ka tükk aega jebisin ja sain treppide peale väga kurjaks. Ega muidugi postkontoris ebaõnn ei lõppenud. Seal läksin kassa juurde ja ütlesin, et sooviks nüüd siis maksta. Viskasin arve koos oma pangakaardiga ette ja jäin ootama. Mulle muidugi teatati, et aind sularahas või Taani pangakaardiga. Pidin siis kalli hinnaga sularaha välja võtma. Aga vähemalt veel üks samm uuele kodule lähemale. Sealt kollegie'st öeldi mulle, et ma mingu buss nr 14 peale, et siis saan ühika juurde. Läksin. Bussi peal sain inimestega rääkima ja nad ütlesid mulle, et eiei ma pean ikka nr 15 peale minema. Et 14 viib ka, aga 15 on kõvasti lähemal mulle. Muidugi see polnud ainuke probleem. Teadsin, et mul on sel päeval võimalik toa võtmeid saada 14.30-15.00. Pole just eriti suur ajavahemik. Mina sain buss nr 14 peale kell 14.20. Arvestades juurde ümberistumised ja värgid, siis just eriti ajaga priisata ei olnud. See asi oli ka, et ma olin kõigest sellest jooksmisest ja pagasi kaasastassimisest juba väga väsinud. Kusjuures ma pidin väga palju oma suurt kohvrit treppidest üles-alla tirima ja mitte keegi ei tulnud appi. Eestis on ikka džentelmene palju rohkem. Bussis veel eriti imestasin selle üle. Tirisin nagu vana idioot seda kohvrit, endal higimeri otsa ees ja mehed lihtsalt vahivad pealt. Täitsa idioodid. Ühe korra aidati mind...ja see oli ka välismaalane. Vaatamata kõigele läks mul ühe asjaga siiski väga hästi. Leidsin bussi nr 15 pealt ühe tüdruku, kes on siin õppinud 5 aastat ning ta on ühe Läti tüdruku nö tugiisik. Just sel hetkel viis ta seda tüdrukut samasse ühikasse, kus minagi olen, nii et sain vähemalt abi võtmete üleandmiskoha leidmisel. Ega ma iseseisvalt otsides polekski seda ilmselt õigeaegselt üles leidnud. Nii et vedas. Muide, jõudsin täpselt 15.00. Sain võtmed ja siis öeldi, et btw..sinu toas pole ühtegi möölbieset. Tahtsin juba masenduma hakata, kuid sellest poleks kasu olnud. Sain siis õnneks selle mehe ära rääkida, et ta vähemalt voodi mulle muretseks. Nii et hetkel toas ei olegi muud kui voodi. Eilseks ööks sain voodipesu Taneli ja Miina käest (kes ei tea, siis nad õpivad siin juba teist aastat...ja on me siis oleme samas ühikas). Aga jebimist oli eile veelgi. Linnas sai ära käidud ja särki-värki. Jube harjumatu on mulle see, et ma sõidan pool tundi kesklinnast koju. Olen ju vist 6 aastat ise kesklinnas elanud.
Täna käisime Taneli ja Miinaga shoppingtuuridel. Sain endale voodiriided ja voodipesu. Veidi süüa. Nad viisid mu araablaste turule. Päris vinge koht tegelikult. Aga oma asju vaatasin küll hoolikalt. Pärast seda tegin kodus süüa ja koristasin veidi, aga siis vajusin nagu nott kolmeks tunniks magama. Oleksin veel maganud, aga ei tahtnud öösel kell 3 üles ärgata. Üritan ikka normaalses ajas püsida. Elan vaikselt sisse. Palju on teha, et tekiks normaalne elurütm ja saaks kasvõi töölegi minna. Raha nagu alguses oli, enda arust pole midagi erilist ostnudki, priiskamisest rääkimata, kuid raha jääb nagu väga väheks. Tegelikult sain teada, et kui siin tööl käia, kasvõi miinimumpalgaga, siis on kõik üsnagi odav. Nii et loodan selle peale, et varsti kunagi saab tööloa ära teha ja veidi vähem oma vanemaid röövida. Ahjaa...ma elan ju sellises ühikanumbris või asjas, kus mul on küll oma tuba ja vets-vannituba, kuid ühina tšillimisruum ja köök. Hästi suur tegelt. Minu boxis on 12 tuba. Eile ei näinud ma siin mitte kedagi liikumas. Arvasingi, et olen üksi. Täna hommikul sattusin ühe mustanahalise poisiga kokku. Ütles, et on siin 3 kuud elanud. See vend nägi selline välja nagu oleks täiesti pilves. Vaatasin ühikaboxis ringi ja see koht oli täielik seapesa. Oleks mul aega olnud, siis oleksin terve päeva koristanud. Aga õnneks täna õhtul nägin veel 2 poissi. Nad tulid alles täna suvepuhkuselt tagasi, muidu siin veits kauem ikka elanud. Nemad olid täitsa toredad ja sain jutule ja värki. Suutsin kohe suurpuhastuse siin ära teha õnneks. Loodan, et siin ikka tüdrukuid ka on. Anyway...keegi nagunii selle sissekirjutamise lõppu ei jõua, sest see on lihtsalt liiga pikk. Aga kes jõudis siis õnnitlen. Btw...mu Eesti nr enam ei funka...kes tahab ühendust saada, siis +45 50 422 653. Nagu Eesti nr eks? Aga sellega ma lõpetan oma esimese kahe päeva muljed. Tundub, et aina põnevamaks läheb.