Koduloomad

Kui lahkusin Eestist üle 2 aasta tagasi, siis ei olnud mitte raske lahkuda ainult perekonnast ja sõpradest, vaid ka minu armsast spanjel Monakesest. Viimase poole aastaga suutis ka isa berni karjakoer Beate mulle hinge pugeda. Taanis aga, ei ole väga paljudel ühikates lubatud koduloomi pidada. Lisaks veel muidugi ka see, et kuna rändad üsna palju, siis ega ei saagi endale erilist loomakohustust võtta. Mõned variandid on siiski olemas...


Seda juttu olen võib-olla juba kirjutanud, aga näiteks kui elasin veel Skjoldhøj ühikas (geto), siis oli suvi ja mul oli tihtipeale tagant rõduuks lahti, et õhutada. Ühel päeval hüppas mulle üks kass uksest sisse ja oli selline sõps nagu oleks teda väiksest peale kasvatanud. Andsin talle siis süüa-juua ja kasisin niisama. Kui vahepeal pidin paar päeva kodust ära olema, siis oli ka kass kadunud ja enam ma teda ei näinudki. Niipalju siis lojaalusest...

Kuna Martin ja teised kutid elavad majas, siis neil koduloomade võtmisega probleeme ei ole. Võta palju tahad. Seega ta otsustas, et võtab endale kalad. 3 kuldkala kui täpsem olla. Õnnelikud kalad said aga vist veits liiga palju süüa. Kui olin umbes 4 kuud Eestis olnud ja külastasin juunis korra Taanit, siis pidin šoki saama kalade kaalutõusu peale. Vahel hakkas nendest kaladest veits kahju ka tegelikult, sest nad elasid vahel üsna õunamahlas...ehk vesi oli üsna räpane. Ühe korra sain ka akvaariumi puhastamismõnusid tunda ja noh, ega see just kõige meeldivam tegevus ei ole. Lõpuks juhtuski see, et ühe puhastamise käigus läks akvaarium katki. Nüüd elavad 2 kala väikeses kerakujulises akvaariumis ja üks sootuks ämbris. Otsime neile õnnelikku asenduspere....huvilisi?

Kunagi suvel tekkis Millul huvi jäneste vastu. Kui tulime augustis Martini ja Milluga Eestist, siis tervitasid meid Sulo ja pisike eriti nunnu küülik. Esimese hoobina sai nimeks Lehvik, sest tal on kõrvad hästi pikalt lontis. Aga see ei tundunud olevat sobilik poiss-jänesele. Siis mõeldi veel igasugu erinevaid nimesid tükk aega. Rasmus kutsub teda vist siiamaani Slayer'iks. Lõpuks jäi ikka see, mis esimese asjana pähe tuli, Lehvik siis. Kappab meil köögis ringi ja on eriti harjunud inimestega. Alguses olid kõik kohad pabulaid täis ja vist paar sortsu tuli köögidiivanile ka. Nüüd on ta korralikult treenitud ja teeb ainult oma nurka kasti. Ainult minu taime sööb veel...aiai! Ta on üldse kõikesööja. Viskad ette porgandi, kapsa, kurgi, paprika, banaani....you name it! Ta sööb kõik ära, kui vaid kõht veidi tühi. Kokkuvõttes üks väga lahe aktiivne väike olevus :)

Ja siis ma unistan tänaval kõndides, et saaks endale koera võtta. See aga ei ole veel võimalik, kuna koerad ei talu eriti reisimist. Papagoi mõtteid ei ole veel õnneks tulnud....

Taani teborid: #1 raha

Kui oled piisavalt kaua Taanist eemal olnud, siis kipud juba unustama, et on sellised asjad nagu "Taani teborid". Need on siis need asjad, mis teevad su elu siin raskemaks, keerulisemaks ja pead valutavamaks. Ja neid on päris palju! Seekord räägin sellest asjast, mis puudutab kõiki siiatulevaid õpilasi suhteliselt koheselt - raha. See on fakt, et Taanis on elu kallim ja inimesed on siin valmis rohkem kulutama...mis pole alati nii vastuvõtlik vaestele välismaalastele.

Siiatulles on muidugi kõigepealt vaja mingisugust algkapitali, et üldse pihta hakata. Kui see on otsas, siis tuleb juba muudele variantidele mõelda. Paar küsimust, millele vastata on kindlasti esiteks, et kui saad toetust Eestist, siis kuidas see raha võimalikult odava hinnaga sinuni toimetada? Ja teiseks, kuidas töötab Taani pangasüsteem?
Kui mina siia tulin, siis olin kindel, et siin on ka olemas Hansapank ja SEB...Skandinaavia riik ju siiski. Ebameeldiv üllatus oli aga see, et neid panku ma siit ei leidnud. Üsna levinud on aga Nordea ja Eesti kaardiga saab siin isegi ilma lisakuludeta raha välja võtta. Kuidagi tuli siis eriti kiirelt see kaart endale muretseda. Kuidas seda aga teha, kui oled Eestist kaugel ja kaarti niimoodi ei väljastata? Sain siis endale üle mitmete kivide ja kändude ema lisakaardi, mille pidi muidugi tähitult mulle saatma. Kallis, pikk ja tülikas projekt. Samas muutus kogu raha kättesaamine lihtsamaks.
Kuidas on lood aga Taani enda pankadega? Sellega on juba omaette tants ja trall. Läksin panka kohale ja suure hurraaga sain endale kaardi vormistatud. Kui kaart on valmis, siis saadetakse see postiga koju (uskumatult usaldusväärsed inimesed). Üleüldse saabuvad siin paljud asjad postiga. Kui avasin ümbriku, siis nägin, et seal oli mingisugune suvaline hall kaart, millel ei olnud minu teada isegi ühtegi Visa Electroni silti ega midagi taolist. Põhimõtteliselt tähendab see vaid seda, et sul on olemas konto, kuhu saab raha kanda. Raha saab välja võtta vaid nii, et lähed ise panka. Automaatides need ei tööta. Tuli välja, et sellise kaardi saad siis, kui oled täiesti võõras pangale - neile on usaldus väga tähtis. Aga kuna ma läksin kohe õiendama, siis nad lubasid mulle teha Visa Electroni. Ega siis ju sellega ometi jamad ei lõppenud. Sain selle ka kätte ja siis selgus, et sellega ei saa enamus poodides maksta, sest kaardil puudub kiip. Kui läksin uuesti panka õiendama, et mis kaardi nad mulle õigupoolest andsid, siis selgitasid nad mulle, et kuna mul ei ole stabiilset tööd ja sissetulekut, siis nad ei julge mulle anda kiibiga kaarti, mis on tegelikult krediitkaart (kohalikus keeles Dankort). Ütlesid, et tule 3 kuu pärast tagasi. Lõpuks käisin vist kokku 3 korda nendes kontorites ja nõudsin endale Dankorti, aga sain selle alles siis, kui olin endale leidnud stabiilse töökoha. See tegi automaatselt elu palju lihtsamaks igasuguste maksmiste, poes käimiste ja mitte-enam-nii-palju-rahaplaneerimiste suhtes.

Olin juba kuu aega Aarhusis olnud, kulutused olid olnud suured (kuid kõrvalehiilimatud) ning tööd ei olnud veel kuskilt, sest enne peab kõik paberimajanduse korda saama. Rõõmsal meelel alustasin siin esimest koolipäeva ja kõik tundus üsna "happy jollyland". Ei osanud midagi halba oodata, sest Taanis on ju õppimine tasuta!? Pidin vaid maksma deposiidi, mille saab jaanuaris tagasi. Siis sain aga õpikute nimekirja (vaid!) esimeseks semestriks. Summa = 2500 DKK = 5325 EEK = Grete pankrott! Kust küll selline raha võtta? Väike paanika tabas mind ja olin juba valmis veekuuriks. Siis aga levis siseinfona, et miks mitte raamatuid kopeerida? See on mitu korda odavam ja tegelikult ju vahet ei ole, milline see raamat välja näeb. Lõpuks saigi see tehtud ja summaks tuli umbes 500 DKK. Lõpp hea, kõik hea.

Ja siis sellised asjad nagu ootamatud kulutused, milleks sa pole absoluutselt valmis, aga ilmuvad nagu maa-alt, kõik korraga ja suurtes kogustes. Näiteks ka veel printimise eest maksmine. Peame maksma enne kooli algust 500 DKK, et õpetajad saaksid meile koopiaid teha erinevatest case'idest ja artiklitest. Hmm...millegipärast me eriti palju koopiaid just ei saa ning peame hoopis ise paljusid asju välja printima. Ka printimisel on kooli limiit, nii et kui see otsa saab, siis nõutakse uuesti raha.
Samuti juhtub mõnikord ka nii, et sõidad bussis jänest (tihtipeale nii, et see on ainuke kord, kui unustad pileti läbi lüüa), tuleb kontroll peale, kiilud kinni ja saadki 500 DKK trahvi. Nüüd on see vist juba 600 DKK. Tegelikult tasub siin jänest sõitmine vaid siis ära, kui ei jää 2 kuud kontrollile vahele, sest kuupilet maksab 340 DKK. Selline õnn on aga harv juhus ja mõnikord näeb neid lausa mitu korda päevas bussi peal. Taksode hinnast ei hakka üldse rääkimagi...

Eestis käimine on ka päris huvitav kogemus rahakotile. Peaks ju olema odavam riik + elad vanemate juures, kus kulutusi eriti ei ole. Samas lähed poodi ja vaatad, et pluus maksab 200 EEK. Mõtled, et ainult 100 DKK...katšinggg ja nii see raha lähebki. Alati tulen Eestist tagasi vaesena, sest see oleks nagu reisil käimine, kus võib mõtlematult kulutada.

Kuigi kulutusi on päris mitmeid siin Taanis, siis tegelikult ei ole asi üldse nii hull, kui elad enam-vähem normaalselt ehk mitte ületarbides. Siin on palgad väga kõrged, nii et kui töötada näiteks 15 tundi nädalas, siis elab täitsa korralikult ära :)

Kolimine...kuidas võib kõik valeks minna?

Veidi siis Aarhusi ühikate-korterite süsteemist, kuidas siin asjad käivad ja meie enda kogemusest.

* Aarhusis kolimine*
Taanis peab (minu teada) kõikide ühikate, majade, korterite üürimisel maksma mingisuguse deposiidi enne kui saad sisse kolida. Mõnes kohas hõlmab see näiteks esimese kolme kuu üüri, nii et seega kolm kuud enne väljakolimist ei pea enam midagi maksma. Aarhusi ühikates kehtib aga selline reegel, et enne väljakolimist käib varmemeister ehk majahoidja su koha üle, vaatab, kas kõik on korras. Kui midagi on lõhutud, räpane vms, siis saad selle võrra vähem deposiiti tagasi. Väljakolimisest peab ette teatama aga 6 nädalat enne, see aeg ümardatakse ümber vastava kuu 1. või 15. kuupäevale. Reaalne väljakolimine ja korteri üleandmine peab toimuma aga 7 päeva enne paberil märgitud päeva. Seega kolimine on üks suur nuhtlus, sest sissekolimine toimub ka iga kuu 1. ja 15. kuupäevak. Seega kui kolida kusagilt välja näiteks 1. augustil ja uue koha saad ka 1. augustil, siis reaalselt pead sa olema vanast kohast välja kolinud juba 7 päeva enne augusti algust, aga uut kohta varem ei saa. Kus peaksid elama vahepealse nädala? Noo eks ikka sõprade-tuttavate juures! Ja ühikate järjekorraga on siin ka suur ennustamine ja arvamine.
Näide ehtsast elus: Kui vaatad, et oled järjekorras näiteks 50. kohal, siis tundub, et peaksid veel üsna kaua ootama. 50 inimest ootavad ju pakkumist sama pingsalt kui sina!? Siis aga tuleb järgmisel päeval pakkumine, et saad poole kuu pärast sisse kolida. Järgmisel päeval kirjutad muidugi ruttu, et tahad vanast kohast välja kolida ja üritad veel kuidagi inimesi ära rääkida, et ei peaks lisa üüriraha maksma. Selle peale aga vilistatakse ja järgmisel kuul pead maksma vana ühika eest, kus enam ei elagi ja lisaks uue ühika eest, kuhu just sisse kolisid.

*2009 kui arvasime, et oleme Taanis juba täitsa omad joped*
Juba üsna ammu olime Milluga otsustanud, et kolime sügisest kokku. Tundus mõistlik, sest nagunii olime kogu aeg koos ja nii tuleks odavam ka. Panime siis ennast kunagi märtsis või aprillis ühikate järjekorda ja jäime ootama. Pingsalt vaatasime, kuidas liigume järjekorras ettepoole. Võtsime osad ühikad maha, et otsutamist järjest lihtsamaks teha. Lõpuks saime pakkumise 1. septembriks. Seesama ühikas, kus elab ka Jenny, meie sakslasest klassiõde. Olin tema juures mitu korda käinud ja väga fancy tundus mulle. Nii et kuigi alguses kõrge deposiidi hind ehmatas ära, siis lõpuks olin nõus, sest teadsin selle koha head kvaliteeti. Saabus siis see kauaoodatud päev, kui pidime võtmed saama oma uude kodusse. Kohtumine majahoidjaga oli kokku lepitud 7.15 (õudne!), seega ärkasime jube 5.30, et normaalselt sinna jõuda. Astusime siis sisse. Esimene reaktsioon oli meil mõlemal Milluga "ooo parkett, nii lahe!". Siis aga märkasin, et miski on väga-väga vale. Köök oli kahtlaselt suur, mitte nagu Jenny korteris. Ja ainult üks eraldi tuba! Seega...meile suure suuga lubatud kahetoaline korter oli hoopis selline, kus üks tuba on koos köögiga. Millul käis ka peast läbi: "Kus teine uks on? Kus teine uks on??". Niisiis tuli välja, et me olime millegipärast saanud teistsuguse korteri, kui olime lootnud. Võtmeid me ei võtnud, vaid hakkasime kella 9st helistama erinevatesse asutustesse, kust saaksime selgitust sellele segadusele. Sõimasime neid, nemad meid ja lõpuks olid meil närvid nii krussis, et olime täitsa läbi. Tuli välja, et kodulehel on taani keeles (loomulikult) kirjas, et need korterid võivad varieeruda, vastavalt siis kas köök ühest toast eraldi või koos. Kui saime ühika pakkumise, siis sellist infot kusagil kirjas ei olnud, et see oleks nüüd see väiksem variant ja seega me ei osanud sellist olukorda ka karta. Meile aga väideti, et koos pakkumisega saadeti ka selle korteri plaan. Seda aga ei olnud. Kui nüüd vaidlema hakata, siis tegelikult olid nii need ühikaasutused kui ka meie Milluga süüdi. Seega üritasime kahjusid võimalikult väikseks teha ja olukorda vähegi parandada. Loogiliselt võttes oleks me pidanud veel poole oktoobri eest ka üüri maksma, kuid suutsime sellisele kompromissile jõuda, et kui nad leiavad uue üürilise 15. septembriks, siis saame raha tagasi. Pole just kõige parem, aga siiski päris feil ka ei olnud! Nüüd siis elame endiselt Sulo ja Tummi juures edasi, kommuuni elu ja kõik on tsill. Hetkel on meid 3 inimese majas 6. Vähemalt ei ole kodutu.
Edaspidi oleks vist mõistlik kõik alati üle küsida ja hoolega läbi lugeda?