Seekord kirjutan veidi teistsugusel teemal, kui tavaliselt. Nimelt käisin hiljuti Rootsis 10-päevases meditatsioonilaagris. Kirjutan siis veidi lähemalt, mis see endast kujutab, mida seal tehti ja mis oli minu kogemus. Kui ei viitsi järjest läbi lugeda, siis pole hullu, aga tunnen, et pole ka mõtet niisama paar rida kirjutada.
1. Selle kindla meditatsiooni nimi on Vipassana, mis kõige lihtsamas vormis kujutab endast meele puhastamist. Iga päev toimus umbes 10 tundi meditatsiooni, millest umbes 3-4 tundi olid kohustuslikud. Mina üritasin ikkagi kõikides kaasa teha, et võtta, mis võtta annab aga vahel lihtsalt pidin varem lõpetama. Õpetused toimusid CD ja videote abil, sest õpetaja on India mees nimega S.N. Goenka. Kohapeal oli abiõpetaja. Kuna kursus üritatakse teha võimalikult efektiivseks ning et õpilased saaksid võimalkult hea vundamendi sellest tehnikast, siis on seatud mõned reeglid.
a. Suhtlemine teiste kaasõpilastega on keelatud. Seda nii kõnes, viipes kui igas muus vormis. Alguses mõtlesin, et jube karm, aga tegelikult oli see üks lihtsamaid asju. Uskumatult kerge on mitte rääkida. Leidsin sellele reeglile lihtsa põhjenduse, mis aitab järgida ühte Vipassana algtõde: ära valeta. Teiseks põhjuseks on see, et ainuke viis meele vaigistamiseks sellise lühikursuse puhul on esiteks verbaalne vaikus. Ka see, et kui saaksid vabalt rääkida kaasõpilastega, siis tiirleks tohutult mõtteid kogu aeg peas ja ei saaks üldse iseendaga tegeleda.
b. Pärast keskpäeva ei söö. Arvasin, et saab olema tohutu näljakuur, sest kuigi lähed pool 10 magama on siiski pikk aeg lõuna ja hommikusöögi vahel. Õnneks võisid esimese korra õpilased kell 5 puuvilja süüa. Samas vajas selline rütm harjumist ainult 2-3 päeva ning sain ka selle põhimõttest aru. Avastasin, et kui sööd kõhu raskeid asju täis, siis on väga raske mediteerida. Tekib unisus, ei suuda keskenduda ja oled niisama hajevil. Seega nautisin kõige rohkem õhtuseid meditatsioone, kus oli väga hea ja kerge olla.
c. Ei tohi füüsilist trenni teha. Enda liigutamiseks oli väike metsarada, kus võis pauside ajal jalutamas käia, kuid mitte jooksmas. Alguses olin sellest üsna rusutud ja leidsin, et see rada on tohutult igav ja lühike. Siis aga hakkasin erinevaid asju seal avastama (näiteks nägin hiiri!) ja märkama erinevaid huvitavaid asju. Üks tüdruk rikkus reegleid ja hakkas puu otsas ronima (natuke naljakas tegelane oli üleüldse) ning sai 3 hoiatust. Ka sellele reeglile leidsin põhjuse, sest selles laagris üritatakse su liigutusi ja meelt aeglustada, et märkaksid, mis praeguses hetkes toimub. Mina tegin veel väga palju erinevaid venitusi, sest seal jäi tohutult tohutult kangeks!
d. Mehed ja naised on eraldatud. Meditatsioonisaalis olime kõik koos, aga sissekäigud olid meestele ja naistele erinevatest ustest. Õhtuse loengu ajal õpetaja poolt olid ka mehed ja naised koos, kuid mindi erineval ajal sisse, et ei toimuks segunemist. Sellest just väga hästi aru ei saanud, aga ehk pigem meeste jaoks, et nad ei hakkaks seal naisi vaatama...hahaa.
e. Ei tohi lugeda ega kirjutada. Sellest sain aru alles siis, kui oli umbes 4-5 päev, sest mu toakaaslased ei olnud oma raamatuid-kirjutamismaterjale ära andnud ning seega hakkasid nendega väga palju tegelema. Nägin, kui lihtne on alla anda ja mediteerimise asemel hoopis lugema minna. Oleksin seda ka ise hea meelega kindlasti teinud, sest pidin ennast ikka väga palju sundima, et kõik korrad kaasa teha. Selle point on lisaks ka see, et ei laseks oma tähelepanu kõrvale hajutada. See lihtsalt tooks uut infot sisse, mis laseks jälle meelel ei-tea-kuhu ära rännata.
2. Iga päev läksime samm-sammult edasi, et õppida ära see kindel meditatsioonitehnika. Üritan kirjeldada, mis iga päev toimus ja kuidas progress välja nägi.
Päev 1: Jälgisid oma hingamist, kuid ei püüdnud seda reguleerida. Lihtsalt olid teadlik, milline su hingamine on (sügav, aeglane, kiire, madal jne) ja üritasid tunda õhu liikumist läbi oma nina. Oeh kuidas mõte rändas igale poole mujale ära. Ja auuuu kui valus tagumik!
Päev 2: Hakkasid jälgime, mida tunned oma nina ülemisest otsast alla kuni ülahuule pealse osani, selline kolmnurk. Üritasid tunnetada, kas seal toimub midagi, mis tunnetused kerkivad, lähevad jälle ära jne. Samas ei ürita neid kuidagi tekitada ega muuta, sest nagunii ei ole see sinu enda teha. Lihtsalt oled teadlik. Uhh...ikka meel rändas tohutult igale poole mineviku ja tuleviku sündmustesse! Goenka rääkis ka sellest, et alati rändab mõte kas minevikku või tulevikku, kuid kunagi ei taha jääda olevikku.
Päev 3: Vähendasid tunnetuse piirkonda ainult ninaaluse ja ülehuule pealse osa peale. Taaskord üritasid jälgida, mis selles piirkonnas toimub. Selle point on see, et teha meel hästi teravaks ning see juhtub kõige paremini siis, kui jälgitav piirkond on hästi väike. See oli minu jaoks väga raske päev, sest olin öösel näinud megaõudukat (mis uskumatul kombel lõppes tegelikult hästi) ning seega ei saanud väga hästi ega kaua magada. Pauside ajal magasin väga väga sügavalt ning olin üsna tuim. Ei olnud veel selle meditatsiooni mõttest veel aru saanud ning kuidas see saaks kasulik olla.
Päev 4: See oli päev, kus tegelikult hakati alles õpetama Vipassana meditatsiooni. Kõik eelnev oli olnud eeltöö, et teha meel võimalikult teravaks ning keha tundlikuks. Nüüd hakkasid asjad loogiliseks minema. Põhimõte on selles, et hakkad pealaepealt pihta (sealt kus beebidel on pehme osa) ning üritad tunnetada kõike, mida võimalik oma keha peal. Sedasi kombid mõttega läbi oma pea, näo, parema käe, vasaku käe, rinna ja kõhu, kaela ja selja, parema jala ja vasaku jala. Samas on väga tähtis, et ükskõik, mida tunned (meeldiv või ebameeldiv) üritad jääda erapooletuks. Ehk siis kui tunned näiteks surinat, siis ei mõtle et ohhhh eriti mõnus surin, vaid lihtsalt oled teadlik, et on surin ja kõik. Samas, kui tunned valu seljas või tagumiku peal (mida oli väga väga palju!!), siis ei hakka ka neid tunnetusi vihkama või nende vastu vaenulik olema, vaid samamoodi jääd erapooletuks. Seda sel põhjusel, et igasugustes igapäeva olukordades toimuvad samuti tunnetused (sensations), mis kogu aeg kerkivad ja siis jälle kaovad, kerkivad ja kaovad. Põhimõte ongi see, et mitte miski ei ole igavene, kõik kogu aeg muutub (anicca) ja seega ei ole mõtet ennast haakida meeldivate tunnetuste külge ega ärrituda ebameeldivate tunnetuste peale. See tähendaks seda, et elad kas minevikus või tulevikus. Tähtis aga ongi see, et oled teadlik, mis tunnetused praegusel hetkel sul on, jääd erapooletuks ning seega elad olevikus. Siin on skeem selle kohta, kuidas Vipassana peaks toimima, kui praktiseerid seda igapäevaselt ja ka kõikides igapäevategemistes. Vähemalt minu arusaamine sellest :)
Päev 5: Nüüd liikusime pealaest jalataldadeni ning tagasi alt üles. Suurt muutust polnud, kuid hakkasin selles tunnetuses paremaks muutuma.
Päev 6: Selle kohta ütles õpetaja Goenka, et see on kõige raskem päev. Mul oli aga väga hea olla. Nüüd üritasime tunnetada nii-öelda free flow'd oma kehas sellise aeglase kompimise vahepeal. Minu puhul tähendas see seda, et tundsin ühtlast surina liikumist terve käe ulatuses ja terves peas ja näos. Ehk siis tunnetad ühtlasi peeneid ja ühtlaseid sensatsioone, mis on ühinenud takistusteta. Mujal ma seda väga ei tundnud, sest takistusteks oli näiteks seljavalu, mida Goenka kutsub suurteks/tugevateks tunnetusteks (gross sensation). Kui jääd erapooletuks, siis peaksid ka need kaduma, sest mitte reageerides kisud välja vanu probleeme juurtest alates, mis laseb uutel taas kerkida (anicca - muutused). Kui jääd kogu aeg erapooletuks, siis liigud pidevalt sügavamale oma probleemide põhijuurteni ja saad nad korralikult välja tõmmata.
Päev 7: See oli kõige kõige raskem päev minu jaoks! Olen kuulnud, et paljudel tulevad emotsionaalsed mälestused minevikust mediteerides meelde, kuid minul tulid pauside ajal ja siis pidin nendega tegelema. Lisaks veel see, et tundus nagu oleksin terve igaviku juba seal olnud, kuid veel oli 4 päeva järel! Alles õhtul kell 5 teepausi ajal sain korralikult asjade üle järele mõelda, rahunesin maha, leppisin olukorraga ning siis läks olemine väga kergeks. See oli ka päev, kus hakkasin tõeliselt Vipassana mõju tundma, sest tundsin, et suutsin vähemalt mõnede tugevate seljasensatsioonide puhul erapooletuks jääda, mille tulemusena muutusid need nõrkadeks ja ühtlasteks surinateks free flow! Muidugi peab tunnistama ka seda fakti, et free flow samuti tekib ja kaob ning suutsin seda tunda üle keha ainult 2 minutiks terve selle 10 päeva jooksul.
Päev 8: Tegime sama asja edasi. Väga tugevad meditatsioonid ja nüüd oli juba lihtne ennast sellele lainele häälestada. Tundsin, kuidas pean tööd tegema selle kallal, kui tahan tulemusi saada. Kõige raskemad olid alati hommikused 2-tunnised meditatsioonid enne hommikusööki, kuid kui tegin need lõpuni, siis olid need kõige tulutoovamad.
Päev 9: Sama asi edasi. Tundsin lõppu lähenevat.
Päev 10: Sel päeval õppisime uue meditatsioonitehnika nimega Metta Bhavana. 10 päev oli ka selles mõttes väga väga eriline, et kell 10 võis teistega rääkima hakata. Wow! Esimene "hey" tõi sellise uskumatu tunde nagu mingisugune müür oleks eemaldatud. Seda tunnet on väga raske kirjeldada, aga vapustav oli vaadata, kuidas kõik naeratasid ja oli müra täis. Meditatsioone oli 10 tunni asemel 6 ning tundsid, kuidas tegelikult oli laager juba läbi.
3. Siit ka mõned näited, mis mul meeles on Goenka õpetustest:
a. Anicca - see, et kõik on kogu aeg pidevas muutuses, isegi, kui meile tundub, et paljud asjad on muutumatud. Näiteks kui oled jões ning sulle tundub, et oled kogu aeg samas jões. Tegelikkuses liigub kogu aeg vesi edasi ning oled pidevalt nö uues jões
b. Ema saadab ühe oma poja õli tooma. Poiss saab õli kätte ja kukub poole tee peal. Pool õli läheb kaduma. Poiss tuleb nuttes koju ja ütleb, et kaotas pool pudelit õli. Ema saadab teise poja õli järele. Ka tema kukub ja kaotab pool õli, kuid hoopis rõõmustab, et suutis pool pudelit alles jätta. Läheb siis rõõmuga selle jutuga ema juurde. Ema saadab ka kolmanda poja õli järele ning ka tema kukub. Aga tema on Vipassanat õppinud. Ta läheb hea tujuga koju, et suutis pool pudelit õli alles jätta, kuid samas teab ka seda, et peab üritama selle pool pudelit korvata. Seega ta läheb otsib veidi tööd, üritab raha teenida ning ostab pool pudelit õli tagasi.
c. Mul on uhke kell, mis maksab terve varanduse ning sain kaugelt Taist. See kukub maha ja läheb katki. Hakkan nutma ja kiruma, lähen närvi ja mõtlen, et olen nüüd väga hinnalisest asjast ilma. Sõber aga kõrval ütleb lihtsalt, et ohh kui kahju, et su kell katki läks. Seda sellepärast, et inimesed seovad ennast tohutult erinevate asjade külge ilma tunnistamata, et kõik asjad muutuvad. Kui lõpuks asjad muutuvad, siis on nad kurvad, vihased jne.
d. Mis juhtub kingitusega, mida ei taha vastu võtta? See jääb sellele, kes tahtis seda kinkida. See on samamoodi ka siis, kui keegi tuleb oma vihase tujuga ning üritab sulle seda edasi anda. Kui sa aga ei võta tema "kingitust" vastu, siis ei mõjuta see sind absoluutselt. Sina jääd ikka õnnelikuks ja rahulikuks. Goenka rääkis ka seda, et tegelikult on paljud meie sees olevate halbade tunnete põhjused mitte teiste tekitatud vaid meie enda - me ise otsustame, mida me laseme teistel enda sisse lasta ja mida mitte.
e. Inimesed loovad enda peas kujutluse sellest, millised nad on. Samas loovad nad ka kujutluse, millisena nad arvavad, et teised neid näevad. Kui teed midagi rumalat üksinda, siis kahjustub kujutlus sinust endast ainult mõningal määral. Kui teed midagi rumalat teiste ees, siis hävivad sinu enda peas ka need kujutlused, mida sa ise mõtlesid välja, et teised sinust kujutlevad. Seega kahjustad ennast väga selle kaudu. Tegelikkuses on nii, et iga inimene näeb sind eri moodi ning see ei pruugi üldse kokku minna sellega, kuidas sa kujutad ette, et teised sind näevad. Loeb vaid see, kas sa lased iseendal sellel ennast hävitada.
Kokkuvõtteks võin öelda, et olen väga rahul selle kursusega ning minu peas arvamus meditatsioonist muutus tohutult! Arvasin kogu aeg, et see on lihtsalt suvaline enese rahustamisviis, kuid tegelikult on see suur töö ja enesearendamise meetod....kui vaid sellega järjepidevalt tegeleda. Raske, aga seda väärt! Praegu on möödas umbes nädal kursuse lõpust ja olen suutnud igal hommikul mediteerida, kuid vaid ainult ühel õhtul. Raske on tegelikult sellist asja oma kiiresse igapäevaellu sobitada, kuid kindlasti seda väärt. Avastasin kusjuures, et seda võib täiesti vabalt une arvelt teha, sest vajan palju vähem und, kui varem.
Usun, et kõik inimesed saaksid sellest kursusest kasu, kuid enne peaks kindlasti olema teadlik, et see on üsna raske nii vaimselt kui füüsiliselt. 10 tundi päevas mediteerida ei ole ikka naljaasi ja vahepeal tekkis küll tunne, et kogu aeg ainult mediteerid ja kopp on nii ees!! Aga siis taipad, et see on ainult su aju, mis üritab sind petta ja eemale viia sellest muutusest ning siis rahuned maha. Kindlasti on see kõigil väga erinev, aga minu jaoks tulid kõik tugevad tunded kokku ärevuse juurde. Kui olin väga põnevil ja ülimalt heas tujus, siis olin nö heas mõttes ärevil ja ei suutnud keskenduda. Kui ei tahtnud paigal istuda ning tundus, et ükskõik, mis muu on põnevam, kui mediteerimine, siis tundsin taas ärevust. Kui aga suutsin selle tunde tuvastada ja selle nö kõrvale panna, siis saad tõeliselt nautida hetkes olemist. Minu jaoks oli see pidev enesega võitlus, iga tund, iga minut, aga igati väärt. Koha peal tundus, et need on mu elu kõige pikemad 10 päeva, aga praegu mõtlen, kui kiiresti see tegelikult läks! Huvitav tähelepanek ka see, et nägin tohutult palju unenägusid. Ja väga teistsuguseid unenägusid, olid väga positiivsed ning mis polnud üldse kurnavad nagu varem. See on jätkunud ka nüüd pärast laagrit.
Põhi võtmesõnad selles meditatsioonis on siis anicca (kõik on pidevas muutuses, asjad tekivad ja kaovad), jälgimine (iga päev kogu aeg jälgid kas enda hingamist või tunnetusi, sest see on praegune tõde ja olevik) ning erapooletus (ei tasu haakuda meeldivate tunnetuste külge või olla vaenulik ebameeldivate tunnetuste vastu), sest kõik asjad on nii või naa mööduvad. Samas tekkisid mul küsimused, et kas siis saab üldse midagi nautida? Selle peale öeldi mulle, et saad veel rohkem nautida (näiteks einet), kui varem, sest siis oled täielikult teadlik, mis praegusel hetkel toimub, selle asemel, et mõelda homsete tegevuste peale. Samuti küsisin selle kohta, et kui oled kõige suhtes erapooletu, siis kas ei muutu mitte tuimaks ja tundetuks? Taaskord kosteti selle peale, et hoopiski peaksid tunded ja tunnetused tugevnema, sest tavaliselt me isegi ei jälgi seda, mida tunneme, vaid lihtsalt ujume läbi elu. Näiteks armastuse tunne pidi väga tugevaks muutuma, kõikide olevuste vastu :)
Kui keegi soovib veel lisa lugeda, siis siit ka mõned lingid:
www.dhamma.org
www.buddhanet.net/imol/retreat/about_retreat.htm
