Minu ratas, baar ja mööblijaht

Eelmine kord jäi vist jutt sinnamaale, et sain kahe koolis õppimise tõendi omanikuks. Teisipäeval (14.08) otsustasin siis ära teha elamis- ja tööloa. Nüüd pean ootama, kuni nad mingisuguse kinnituskirja saadavad mulle koju. Ja siis pean minema migratsiooniametisse, et saada endale CPR...ja siis pean jälle seda hakkama ootama. Esimene samm ära tehtud, siis läksin taas koju. Avastasin eest usina poisi, kes koristab. Mu silmad ei suutnud seda uskuda. Meie tšillimisruum oli olnud väga sassis kuidagi kogu aeg ja järsku keegi koristas seda. Meil oli olnud juba mitu nädalat mingisugune köögi-elutoa koristusplaan ülevalt, kuid keegi polnud enne liigutada viitsinud. Ja asi ei piirdunud ka vaid koristamisega. Ta kutsus veel mitu poissi endale appi ja nad panid meie uksekella tööle, tegid igale toale oma kirjade koha, tõstsid laudu ümber, ostsid kaks 4-korruselist riiulit ja panid sinna nõud, et köögis oleks igaühele veel üks lisakapp. Täitsa lõpp, kui tublid nad ikka on. Nagu ma hiljem teada sain, siis tegelikult oligi kogu asja korda seadmiseks ühte aktivisti vaja. Selleks isikuks osutus seesama poiss, kes minu eelmistest seiklustest tuntud kui "käru väljalaenaja" aka Tue.

Järgmisel päeval otsustasin Miinalt ratast laenata ja linna sõita, et endale kuupilet teha. Sain teada, et linna sõidab kõigest 30 minutit rattaga. Tagasi veidi kauem ilmselt, sest siis on praktiliselt kogu tee mäest üles. Esimese linnaliikluse kogemuse sain ka. Mina mõtlesin, et kuigi siin on väga head ja mõnusad rattateed igal pool, siis mis erilised reeglid siin tegelikult väga olla saavad. Mõtlesin, et nagu Eestis: autod eiravad sind, jalakäijad tuigerdavad ees ja tegelikult sõida, kus tahad. Tuli aga välja, et kõrvalteedelt tulevad autod arvestavad sinuga täpselt sama palju, kui teiste autodega...võib-olla isegi rohkem, sest jalgratturid on siiski palju kergemini vigastatavad. Mina sõitsin põhimõtteliselt terve tee linna ka endale sobivamalt teepoolel. Ehk siis vasakul. Tagasi sõites sain alles aru, et tegelikult peab sõitma täpselt samal pool, kus autodki. Ma rikkusin päris palju reegleid. Aga järgmine kord sõites olin juba targem. Kui kuupilet oli ostetud, siis hakkasin kodu poole tagasi väntama. Natuke aega sõidetud, siis nägin ühtede kortermajade kõrval hunnikut mööblit. Mina oleksin endale sealt saanud näiteks ilusa klaasist pealisega laua ja triikimislaua. Mõtlesin, et praegu ei julge väga võtta, liiga palju inimesi. Mõtlesin, et tulen õhtupoole tagasi ja vean midagi koju. Kui sinna umbes 8 paiku tagasi jõudsin, siis oli hävituspataljon juba üle käinud. Alles olid praktiliselt ainult mingid voodi-laua-kapi tükid. Ja ei midagi kasulikku. Aga ma ei andnud alla. Vaatasin, et selles piirkonnas on päris palju selliseid maju, kuhu võidakse endale mittevajalikku mööblit välja panna. Sõitsin rattaga majade taha. Ja oligi nii - iga natukese aja tagant oli hunnik erinevate mööbliesemetega. Oleksin väga tahtnut võtta ühte ratastega vannitoa riiulit, aga üks mees juba askeldas selle konkreetse hunniku juures ja ma ei julgenud minna endale krabama seda. Äkki oleks veel peksa saanud. Aga sõitsin edasi. Nägin päris ägedaid asju ja oleksin saanud terve oma toa ära sisutada, aga probleemiks oli transport. Minu liiklusvahendiks oli ju vaid Miina jalgratas. Sõitsin veel edasi, lootes leida midagi väikest, kuid kasulikku. Ja ühe hunniku juures nägingi midagi, mida oli tegelikult kõige rohkem vaja. See oli jalgratas. Kusjuures täiesti korralik...selles mõttes, et 21 käiguga ja üsna terve. See oli igast sodi täis muidugi...k.a. ämblikuvõrgud ja igasugused lehed-putukad. Aga see oli väike hind sellise ratta eest. Kuna mul oli ka Miina ratas, siis polnud mul muud valikut, kui kõndida koju kaks ratas käe kõrval. Päris raske oli, sest kõndisin umbes veerandteist tundi. Umbes pool teed pidin pimedas kõndima. Vahepeal oli täitsa õudne, sest elan ju üsna getos linnaosas. Aga see kõik oli seda väärt. Jõudsin koju tervelt ja õnnelikult...sest mul oli ju nüüd jalgratas! Rääkisin sellest Tanelile ja Miinale ka ja leppisime kokku, et lähme reedel mööblijahile.

Ja saabus neljapäev. Päeval ei saatnudki midagi väga korda, vähemalt ei mäleta. Õhtul aga vaatasin kahe oma maja poisiga (Tue ja Troels) telekat. Avastasin hea viisi taani keele õppimiseks. Kui saade on inglise keeles, siis kuulan seda, kuid samal ajal üritan ka taani keelseid subtiitreid alt lugeda. Nii sain mõned sõnad selgeks küll. Ja hääldust sain kõrvalolevalt taanlaselt küsida. Neil on täiesti ebaloogilised hääldused minu arvates. Näiteks sõna meget (palju) hääldatakse a la mee(l). Ei tuleks ise selle pealegi. Kui natuke aega olime telekat vaadanud, siis ilmus välja Tue õde. Nad hakkasid Skjoldhøj baari minema ja kutsusid mind ja Troels'it ka. Natuke sättimist ja saigi baari mindud. Sellel õhtul toimus seal quiz. Muidugi taani keeles, nii et ma ei saanud aru, kuid õnneks mulle tõlgiti üsna palju. Meie tiim...ehk maja nr. 58, jõudsime vist 3 quizi kokku ära teha. Ühtegi kahjuks ei võitnud. Tue õde ja tema tiim võitsid ühe quizi. Auhinnaks oli alkohol...ja üsna palju. Väga kaua me seal baaris ei olnud, sest pärast quize (umbes 1 paiku) läks palju rahvast sealt minema. Üsna pea läksime meiegi koju. Käisin õhtul veel vetsus. Tõmbasin vee peale ja vets tegi tavapärast suurt müra, kui ta vett kogub. Kuid seekord oli jama. See hääl ei jäänudki järele. Vetsu nupp oli küll all, kuid vesi ikka nirises mööda külge alla. Ja see suur müra ei jäänudki järele. See oli rahutu öö.
Reedel läksime siis Miina ja Taneliga mööblijahile. Nüüd oli meil kõigil ratas olemas, Tanel sai ka just samal päeval oma Eestist saadetud ratta kätte. Sõitsime siis nendesse kohtadesse, kus mina olin kolmapäeval palju mööblit näinud. Vaatepilt oli aga üsna nukker. Majade tagused olid täiesti tühjad. Sain aru, et ega see mööbli leidmine siin vist nii lihtne olegi. Peab õiget päeva ootama ja siis peab kohe transport ka olemas olema. Tegime päris pika tiiru, kuid nada. Lõpuks võtsime suuna taas kodu poole, kui Miinal hakkas väga tugev peavalu. Mõtlesin, et ilmselt peab nädala algusepoole minema mööblit otsima, sest siis on ehk inimesed just lõpetanud nädalavahetuse koristamise-asjade väljaviskamisega. Testin seda teooriat. Käisin ka varmemeisteri juures oma vetsuprobleemist rääkimas. Ta teatas mulle rahuliku südamega, et nädalavahetusel ei saa nad midagi teha, pean esmaspäevani ootama. Noh, egas mul ei jäänudki muud üle, kui oodata.

Laupäeval midagi väga ei teinudki. Pühapäeval sõitsin rattaga ringi ja ühes kohas nägin mitut õunapuud...õunu täis. Nägin võimalust õunaraksus käimiseks. Tõin kodust endale koti ja ladusin selle õunu täis. Viimati sai vist raksus käidud algklassides, kui elasin veel Tartus vaarika tänavas. Olin unustanud, kui põnev see on. Sama päeva õhtul tulid mulle esimest korda külla Tanel, Miina ja Madis. Pakkusin neile mõnusat teed ja värskeid õunu (hihii). Külakostiks toodi ka popcorni. Mõni tund tšillisime ja siis otsustasid nad koju ära minna. Ilmselt hakkas ka põis peale suruma, sest minu pool ei saanud ju normaalset moodi vetsus käia. Kusjuures sama päeva öösel parandas vetsupott ennast ise ära. Umbes kella 12-1 vahel oli mu majas haudvaikus. Uskumatu! Ma kuulsin oma mõtteid taas.

Täna, esmaspäeva hommikul tuli vetsuparandaja ka läbi. Tema õnneks ei tunginud nii jultunult sisse, kui see aknapesija-vannitoa puhastaja eelmine kord. Aga temaga saime ka natuke naerda, et vets parandas ennast ise ära. Jääb vaid loota, et see uuesti katki ei lähe. Täna on vastikult vihmane, et midagi ei anna väga korraldada. Isegi rattaga ei saa sõitma minna.

Üldiselt õpin vaikselt oma maja inimesi tundma ja siiani näib, et täitsa tore seltskond on koos. Mõni on küll väga vaikne, kuid kui jutule saab, siis on nad täitsa toredad. Varsti (neljapäeval) hakkab kool. Ei jõua ära oodata...siis saab paljude uute inimestega tuttavaks. Wish me luck:)